23.02.2022
Kaja Kallas paljajalu Riigikogus.
“Tere, sõber! Vaatasin täna, et ma pole juba ammu Sulle kirja kirjutanud. Nüüd oleks küll sobilik kontakt uuesti üles võtta. Millal siis veel, kui mitte Eesti Vabariigi aastapäeva eel.
Loodan, et oled terve. Loodan ka, et oled keset pookimis- ja maskeerimishüsteeriat leidnud mingi oma käitumisvariandi. Eestlased on ju alati osanud ennast kõige jaburamatest sundidest läbi vingerdada, nii et lambad, huntide kõhutäie eest eriti muretsemata, siiski terveks on jäänud.
Mina istun endistviisi Soomes ja veedan pensionäripõlve. Korter on ostetud ja laen – õnneks enne suuremate finantsvapustuste saabumist – pangale tagasi makstud.
Aasta-poolteist tagasi mängisime koos abikaasaga mõttega oma siinne kinnisvara rahaks teha ja sünnimaal mingi sobivat mõõtu eluase hankida. Must kolmapäev, 13. jaanuar 2021, ja kõik sellele järgnev ühiskondlik areng on aga võtnud igasuguse isu selliseid mõtteid haududa.
Pea- ja muud ministrid valetavad päevast päeva ja istungist istungisse nii, et paneb imestama, kuidas Toompea lossi ventilatsioonisüsteem nende suudest tõusvate suitsupilvedega toime tulla suudab. Kanakarja kambakaid korraldab peavoolumeedia aga hoopis nende vastu, kes neid valesid paljastavad ja nende vastu välja astuda söandavad.
Olukorras, kus julgeolekutaevas rahvusvaheline ohu ägenedes üha tumedamaks tõmbub, vallandatakse koroona-nimelise terrori nimel kogenud ja ustavaid kaitseväelasi ning politseinikke. Samal põhjusel vallandatakse ka haiglate töötajaid, et siis hädaldada, kuidas meil koroonakriisiga toimetulemiseks töötajaid ei jätku.
Jõustruktuurid saavad head trenni, ohjeldades täies relvastuses, koerad rihma otsas, tšellot mängivaid noori naisi ja piimamannergut kolistavaid vanamehi ning tõrjudes lumepallidega – vabandust, lumekuulidega – riigi julgeolekut ründavaid meeleavaldajaid.
Vaktsineerimisvimm välistab juba ammu kõik muud mõeldavad viirusevastased meetmed. Vägisi tekib mulje, et tähtsaim motiiv on siin järjekordse pookesüstide partii realiseerimine välismaa peremeeste käsul. Tõrksat rahvast, kes ei taha vedu võtta, peab aga kuidagi sundima – kasvõi näiteks vaksimata pensionäre iga kuu trahvides, nagu „peaminister“ korra raadios kaaluda lubas.
Kas me tõesti peaksime naasma sellisesse seisu aetud sünnimaale? Vägisi tulevad meelde väliseestlased, kes põhimõttekindlalt tõrkusid jalga sünnimaale tõstmast, kuni nõukogude okupatsioon seal võimutseb. Ei ole ka endal tahtmist tagasi tulla, kuni võõrmeele okupatsioon paljukannatanud Eestit oma kütkes peab, et rahavoogusid enda sekkidesse ja kaugastesse suunata. Rahva käekäik, hakkamasaamine ja kestmajäämine – mis see veel on?
Eelmine okupatsioon kestis pool sajandit. Olen kindel, et praegune saamatute kaabakate kamp kaob Toompealt õige pea. Kohtumiseni!
Püsi terve, hea sõber. Soovin Sulle head Eesti Vabariigi väljakuulutamise mälestuspäeva.”
Kirjutanud Paul Oja