05.11.2024
Siseminister Lauri Läänemets tundub mistahes küsimuses olevat hunt lambanahas. Tema tegelik taust pole see, millisena ta püüab paista.
Eesti elavaid Vene kodanikke kaitsev siseminister ja sotside juht Lauri Läänemets tahtis oma hiljutise ettepaneku kohaselt panna Maarjamaal Putinit valivad idanaabrid meelsuskontrolli läbima, mis on poliitiku kohta väga naiivne arvamus. Või siis “talutav” ettekääne mitte lubada putinistide kallale minna. Sama ideed arendab ka homosots Eduard Odinets.
ERR-is kirjutab kehtiva põhiseaduse üks loojatest, vandeadvokaat Jüri Raidla: “See viitab meelsuskontrollile või vähemasti meelsusdemonstratsioonile, mis õigusriiklike põhimõtetega minu arusaamist mööda kokku ei käi. Teiseks, deklaratsiooni puhul võib ju karta seda, et just need, kes Eesti riigi suhtes on vaenulikul positsioonil, suurima hea meelega täidavad sellise deklaratsiooni ära (toimetuse rõhutus). Tegemist võib olla küll erakonnapoliitiliselt nutika mõttega, kuid ma arvan, et õiguslik sisukus on sellel mõttel ikkagi väga tagasihoidlik.”
Raidla tabas ära olulise momendi: just need, kes Eesti riigi suhtes on vaenulikul positsioonil, täidavad suurima hea meelega sellise deklaratsiooni ära ja tunnevad veel head meeltki, et saavad nüüd endiselt “omasid” valida. Mis aga puutub otseselt “viiendasse kolonni”, siis nemad ei hakka Putinit oodates endale meelsuskontrollist keeldumisega liigset tähelepanu tõmbama, vaid asetavad pihku itsitades ennast “lojalistide” sekka, teades, et see on kaitsev sirm – küll Isake hiljem andestab, et me “õilsa eesmärgi nimel” Eesti riiki tüssasime.
Kui Lauri Läänemets räägib mingist Vene kodanike lojaalsuse võitmisest, siis on see ehtne hundijutt, nagu muistsed eestlased sellist loba nimetasid. See oleks arusaadav jutt olnud 1991. aastal, aga mitte 33 aastat pärast taasiseseisvumist.
Uued Uudised