20.11.2019
Juunikommunismi edasikandja Marju Lauristin (tagaplaanil).
Marju Lauristin peaks olema piisavalt kogenud poliitik, et mitte demagoogiaga tegeleda, kuid ometi ei suuda ta juunikommunistide järeltulijana sellest hoiduda.
Lauristin ütles Vikerraadios, et ministri poolt oma meeskonna loomine ministeeriumis on tagasiminek parteilise diktatuuri juurde. Oma väites toetub ta EKRE poliitiku Siim Pohlaku sõnadele, et minister peaks tohtima oma meeskonda luua.
Sots Lauristin jätab demagoogiliselt kahe silma vahele selle, et varasemad valitsused ongi oma parteisõdurid juba ametnikeks pannud – sotsiaalministeerium on sotside toetajaid täis ja seega kaitseb Lauristin juba ametis olevaid politrukke. Praegu valitsust kritiseerides löövad temas välja sots ja juunikommunist, kuid ise võimule pääsedes loovad vasakpoolsed kohe oma parteisõdurite riigi, selles pole kahtlustki.
Ka maaeluministri Mart Järviku eelkäija Urmas Kruuse pani ametis olles VTA etteotsa oma inimese, kusjuures endise vallandamist peeti tollal meedias poliitiliseks mänguks. Kantsler Lemetti on samuti Kruuse poolt ülendatud. Just sellised endiste poliitiliste võimuparteide paika pandud inimesed töötavadki uutele ministritele vastu.
Lauristin ei taha ega soovigi märgata, et probleemiks pole mitte uute ametnike määramine, kellele võiks minister oma töös toetuda, vaid vanadest ministritest maha jäänud vastutöötajad – just nemad mängivad poliitilisi mänge. Taas on oluliseks näitajaks Urmas Kruuse, kelle paika pandud inimesed on häälestunud tema algatatavatele intriigidele.
Lauristin unustab, et ametnike juures ei saa ainult kompetentsusest lähtuda, vaid ametnikkonda ei tohi lasta vajuda mugavustsooni, kus nad teevad kõike reflektoorselt, ja on vihased kõigi peale, kes neid nende mugavustsoonis häirivad. Või et ametnikud (kellel on kodanikena kindlasti omad poliitilised eelistused) moodustavad sageli ideoloogilise baaskonsensuse alusel oma püsiriigi, kes võtab endale õiguse suunata riiki rahva valitud poliitikutest sõltumatult.
Pikalt ametisse jäänud ametnikud ongi juba Eestis loonud ettevõtlust pärssiva olukorra, kus nad jagavad ainult käske ja karistavad – nagu ka VTA. Ametnike bürokraatia on Eestis juba kinni jooksutanud rahvusvaheliste autovedude toimimise, merelaevanduse Eesti lipu all, tuuleparkide rajamise, kalapüügi- ja töötlemise ning palju muud.
Poliitiliselt laetud Marju Lauristin ei vaatle ühtegi olukorda ametnike korrumpeerumise ja stagneerumise tasemelt, vaid poliitilistele oponentidele ärategemise kontekstis. Ametnike kaitsmine on muutunud bürokraatia kaitsmiseks – on juba unustatud, et just bürokraatia on toimivale riigile suurimaks ohuks.
Ministrid ei saa töötada oma meeskonnata, vaenulike ametnike vastutöötamise vaimus – seda ei saaks ka Marju Lauristin mistahes ametis endale lubada.
Kui minister on ametis neli aastat, pole tema poolt ametisse pandud oma inimestest mingit ohtu – oht tekib siis, kui erakond jääb pikemaks ajaks võimule ja hakkab riigiaparaadiga kokku sulama, nagu juhtus Reformierakonna valitsemise ajal. Valimised ongi ette nähtud värskust toovateks muutusteks, seda ka ametnikkkonna keskele.
Opositsioon on seega asunud bürokraatia kaitsele, kes on nende endi sünnitis.