Reformistidest, sotsidest ja isamaalastest koosnev valitsus pole seni välja tulnud ainsagi pädeva lahendusega, milliste meetmete abil peatada riigis vohav euroala kõrgeim inflatsioon, mis juulis oli 22,7%, samas kui Euroopa Liidus keskmiselt 8,9% ning kuidas elada energiahindade mõistusevastases kasvuspiraalis üle saabuv karm talv.
Enamusel ministritest on suu otsekui vett täis ning peaminister naudib suviseid päikeselisi ilmu, selle asemel, et oma pead riigi ees seisvate ellujäämisprobleemidega vaevata.
Siiski on valitsuses ka erandeid. Viimastel päevadel on paistnud rööprähklemisega silma sotsid Lauri Läänemets ja Peep Peterson, kuid nende soolod tekitavad pigem jahmatust, kuidas on veidrates mõttemallides kinni inimesed üldse ministriametisse sattunud.
Diil Läänemetsa moodi
Külastades Narvat, andis vastne siseminister Läänemets avalikkusele selge signaali, et valitsus ei välista võimalust, pakkuda riigi erinevates piirkodades elavatele inimestele neid puudutavate ebameeldivate otsuste langetamise kompensatsiooniks meelehead.
Milleks muuks võib siis nimetada Läänemetsa lubatud diili Narva elanikele, et kui nad on päri II Ilmasõja aegse vene tanki toimetamisega jõe äärest Sinimägede muuseumi, ehitatakse Narva haigla, rajatakse meeletul hulgal taskukohased üürikortereid ja kindlustatakse talveks toasoe, mille suudavad maksta kinni needki, kes ministripalka ei saa. Kas asi töötab ka teist pidi, et kui narvakad tanki minemaviimise puhul pahameelt avaldavad, võivad nad haiglast ja üürikorteritest suu puhtaks pühkida ning toasoojuse saavad sellise hinnaga, et ägisevad, jättis Läänemets targu enda teada.
Võib aru saada õhinapõhise ministri soovist Narva tanki piinlik probleem ühe ropsuga lahendada, kuid et selle eest tasu pakkuda, pole, vabandage väga, poliitika, vaid midagi, mis peaks õiguskaitseorganid ärevaks tegema. Äraostmine riikliku meetmena kuulub siiski märksa madalama poliitilise kultuuriga maade arsenali, kui on Eesti.
Petersoni maksupolka
Sotsiaaldemokraadid on edev rahvas ning neile on omane püüd iga hinnaga pildile saada. Selle poolest pole erand ka tervise- ja tööminister Peep Peterson.
Üks sotside põhiideid seisneb ju selles, et võetakse neilt, kellel veel midagi on ja antakse neile, kellel seni polnud, kuni kõigil on näpud põhjas. Sellest suurepärasest eesmärgist lähtudes tegi austatud minister ettepaneku maksustada dividendid sotsiaalmaksuga. Ja miks ka mitte? Maksude kogumine on ju riigi peamine ülesanne, sest kust muidu saada vahendeid sadadesse tuhandetesse ulatuva ametnike armee ülalpidamiseks. Vähemalt sotsid arvavad nii.
Kui dividendide sotsiaalmaksustamine aga avalikkuses kriitikatule alla sattus, tuli Peterson välja uue karjuvalt geniaalse ideega, tõsta töötuskindlustusmaksu, sest algatuseks sobib seegi. Sotsist isemõtlejat ei koti, et valitsus on andnud lubaduse makse mitte kasvatada. Mõtleks! Võimul püsimise nimel oli Kaja Kallas juba koalitsiooniläbirääkimiste käigus nõus kõigist oma peamistest seisukohtadest lahti ütlema ning miks ta siis logiseva koalitsiooni kooshoidmiseks ei võiks järeleandmistele minna. Peterson haistab võimalust ning jaurab maksude tõstmisest edasi.
Muidugi oleks ülekohtune arvata, nagu tuleks valitsusel maksude tõstmise asemel arutada, kuidas muuta ministeeriumite ja ametkondade töö tõhusamaks, viies neis läbi mittevajaliku erakondliku ning perekondliku stafi koondamised. Lihtsam on makse kasvatada, kui mõelda, millistelt eelarveridadelt oleks võimalik teha kärpeid, tagades ebavajalike kulutuste kokku tõmbamisega eluliselt vajalike teenuste tõrgeteta toimimine. Selle asemel, et avaliku sektori palgakulu pidurdamatult kasvatada, võiks põhjendamatult suure riigiaparaadi ülalpidamiskulude kärpimisest saadava lisatulu suunata paljulapseliste perede, eakate ja vähekindlustatute toetamiseks ning siis poleks Petersonil vaja iga jumala päev oma maksutõusutrummi taguda, kuid sotsilt on nii keerulise võrrandi lahendamist tõesti liig nõuda.
Kokkuvõtteks – sotsid rapsivad, Isamaa muheleb ja Kallas lebotab. Selline on Eesti suvi kobarkriisis.
Vsevolod Jürgenson