14.01.2020
Ametnikke ei tohi lasta ministeeriumides mugavustsooni vajuda, vaid nad peavad valmis olema kasvõi lahingusse sööstma. Pilt on illustratiivne.
Praegu võib juba ette ennustada, et sotsiaalministeeriumi kampaania “Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed” on läbi kukkunud ja selle tegelikku eesmärki ei saavutata.
Asi pole sugugi mitte homoseksualistide kaasamises kampaaniasse, vaid selles, et neid esindama valiti skandaalne Keio Soomelt, inimene, kes on ühiskonnale meelde jäänud homoagenda korraldatud vastuoluliste ja inimesi ärritanud ürituste kaudu.
Kampaania korraldajad oleks pidanud aimama, et aktiivselt LGBT agendat edastav ja paljudele vastumeelseid geiüritusi korraldav Soomelt ei sobi oma vähemust esindama. Sinna oleks kõlvanud keegi, kes oma seksuaalset suunitlust tunnistab, kuid pole igale poole jõudev aktivist, kes Lauri Vahtre sõnutsi lausa karjub oma erisust kõrva.
Võrdluseks võiks tuua, et rassivähemust esindav tüdruk sobib temale pandud rolli, kuid võib vaid ette kujutada, mis saanuks siis, kui esindusnäoks oleks pandud nüüd juba Eestist kadunud poliitskandalist Abdul Turay.
Sellised kampaaniad töötavad tühja, kui neid läbi ei mõelda, vaid lähtutakse ideoloogilistest kaalutlustest. Kui korraldatakse üritus “Meie Eestimaa inimesed” ja seal räägitakse siia pagulastena saabunud süürlastest, siis ei saa sellest midagi positiivset tullagi – süürlased pole Eesti inimesed, sest me ei tea sedagi, kui paljud neist sõja lõppedes koju tagasi minna tahavad.
Hiljuti õnnitles Anu Välba oma autorisaates türklasest noormeest eestlaseks saamise puhul – kus on multikultisaatejuhi mõistus? Kas tõesti ei teata türklaste väga kõrgest rahvustundest, mida on suurendanud nende konfliktid armeenlaste ja kurdidega, samuti Türgi taastuv piirkondliku suurriigi staatus. Isegi Saksamaa türklased tunnevad ennast pigem türklastena, mida näitab nende aktiivsus Türgi poliitikute visiitide ajal ja vastandumine sealsete kurdidega.
Kõike eelnevat sotsiaalministeerium ilmselt läbi ei mõtle, vaid laseb ideoloogiliselt laetud kampaaniaga põhja ka selle kasu, mida võinuks üritusest saada näiteks puuetega inimesed.
Õilsate ideede elluviimine ideoloogilise agressiivsusega ei tööta. Seda näitab kasvõi kliimavõitlus, millest jäävad paljud keskkonnateadlikud inimesed kõrvale, sest neile ei meeldi thunberglik näkkukargamine.