Hispaania sotsialistliku valitsuse otsus seadustada järgmise kolme aasta jooksul poole miljoni riigis ebaseaduslikult viibiva migrandi staatus ongi see tegelik ja peamine põhjus, mis vallandas praeguse rändelaine Ceutas.
See ulatuslik amnestia andis sadadele tuhandetele dokumentideta inimestele elamis- ja tööload. Euroopa jaoks tähendab see otsus aga seda, et kõik need pool miljonit inimest saavad õiguse sulanduda seaduslikult Euroopa Liidu süsteemi ja liikuda tulevikus vaba liikumise alusel edasi teistesse liikmesriikidesse.
Selline signaal töötas ülivõimsa magnetina. Sotsiaalmeedias levitatud üleskutsed tuginesidki reaalsele infole, et Madrid on uksed avanud. See tekitas massipsühhoosi, mida ametlik meedia serveeris avalikkusele hiljem eksitavalt kui muinasjuttu kuuekümnest tuhandest põgenikust.
Meedia ja ametnikud üritasid avalikkusele maha müüa täiesti ebaloogilist versiooni, mille kohaselt otsustas peaaegu viiskümmend tuhat inimest järgmisel päeval lihtsalt vabatahtlikult Marokosse tagasi jalutada. See on vale. See massiline edasi-tagasi voolamine paljastab hoopis Maroko ja Hispaania piirivalve täieliku ja teadliku saamatuse. Kus olid mõlema riigi piirivalvurite silmad ja luureteenistused, kui tuhanded inimesed rannikule kogunema hakkasid? Näpunipsu peale ei ilmu piirile kümneid tuhandeid inimesi ujumisrõngaste ja kalipsodega.
Maroko võimude kuritahtlik passiivsus ja Hispaania suutmatus oma enklaavi kaitsta näitavad, et rännet kasutatakse küünilise poliitilise relvana. Euroopa suured riigid reageerisid toimuvale pragmaatilise karmusega just selle Hispaania sammu ja tekitatud kaose tõttu. Itaalia välisminister Antonio Tajani teatas otse, et Hispaania amnestiaotsus töötas ülivõimsa magnetina ja julgustas inimsmugeldajatest kurjategijaid. Itaalia sulges julgeolekukaalutlustel viivitamatult lennu- ja merepiiri Hispaaniaga. Saksamaa kantsler Friedrich Merz nõudis Marokolt rändajate kohest tagasivõtmist ja pikendas sisemist piirikontrolli.
Euroopa juhtivad pealinnad mõistsid, et tegemist oli Hispaania sotsialistide vastutustundetust otsusest ja piirivalve tegevusetusest tõugatud reaktsiooniga, mitte humanitaarkatastroofiga.
Selle taustal mõjub Eesti valitsuse vaikus ja diplomaatiline ümarjutt ohtlikult pehmelt. Absurdi tipp saabus siis, kui meie siseminister asus avalikult raporteerima, et Hispaania kriis on kontrolli all ja kõik migrandid saadeti Marokosse tagasi. Selline avaldus on teadlik avalikkuse eksitamine ja hämamine. Siseminister jätab mugavalt ja täielikult ütlemata selle kõige olulisema – mis saab sellest poolest miljonist migrandist, kellele Hispaania sotsialistid tagantjärele paberid kätte jagavad ja kes peagi seaduslikult üle kogu Euroopa Liidu, sealhulgas Eestisse, edasi sulanduvad.
See Reformierakonna juhitava ning sotside ja Eesti 200 toel seisva valitsuse suutmatus asju õigete nimedega nimetada näitab provintsiaalset hirmu. Kardetakse erineda Brüsseli kehtestatud ametlikust peavoolust. Samal ajal kui Itaalia ja Saksamaa poliitikud nägid Madridi amnestiaotsuse ja piiril toimunud anarhia vahelist otsest põhjus-tagajärg seost selgelt, eelistas meie valitsus rääkida euroopalikust solidaarsusest. Tundub, nagu kardetaks rikkuda viisakusreegleid eurokoridoride kohvilauas.
See pehmus on vastuoluline eelkõige Eesti enda julgeolekuhuve silmas pidades. Eesti asub rinderiigina agressiivse idanaabri kõrval. Me peaksime olema esimesed, kes nõuavad rändeotstarbelise migratsiooni täielikku kriminaliseerimist. Välispiire tuleb tingimusteta füüsiliselt kaitsta, mitte lootma jääda naaberriikide piirivalvurite suvale. Kui me laseme Eestis sotsialistliku rändepoliitika pooldajatel ja nende liberaalsetel partneritel valitsuskoalitsioonis jätkata sarnase sinisilmse ja järeleandliku liini ajamist, on tagajärjed meie idapiiril varem või hiljem samasugused.
Signaal, et riik seab Brüsseli dogmad ja siseministri hambutud pressiteated kõrgemale reaalsetest julgeolekukaalutlustest, muudab meid hübriidrünnakute ees täpselt sama haavatavaks nagu Hispaania. Selle asemel vaatab valitsus praegu murelikult pealt, kuidas Schengeni viisaruum kriisihetkel sekunditega laguneb, ja muretseb vaid sisepiiride sulgemise majandusliku mõju pärast.
Kui Itaalia ja Saksamaa asuvad oma kodanike turvalisuse tagamiseks reaalseid barjääre ehitama, jääb Eesti lootma diplomaatilistele deklaratsioonidele. See näitab strateegilist lühenägelikkust. Usaldades pimesi Brüsseli bürokraatiat, antakse oma ohutaju ära riikidele, kelle prioriteedid ei ühti meie omadega.
Ceuta kriis tõestas, et kolmandate riikide režiimid kasutavad rännet küünilise relvana, ja Hispaania sotsialistid andsid neile koos magava piirivalvega selleks ise võimaluse. Piiriväravaid avatakse ja suletakse vastavalt poliitilistele kaubandustehingutele. Itaalia ja Saksamaa on hakanud sellest reaalsusest aru saama. Nad asuvad kaitsma suveräänsust ja territooriumi.
Eesti valitsuse jätkuv eelistus klammerduda poliitkorrektsete dogmade ja siseministri ilusa jutu külge ei tee meid Euroopas usaldusväärseks partneriks. Vastupidi, see demonstreerib otsustusvõimetust. Meediakära taga ei suudeta näha reaalset julgeolekuohtu. Kui riigi juhtkond ei julge tunnistada välispiiril toimuvat absurditeatrit, Hispaania ja Maroko teadlikku vastutustundetust ning poole miljoni migrandi sulandumist Euroopa Liitu, seab see otseselt ohtu Eesti valmisoleku sarnasteks kriisideks.
Rainis Lipstok