Reformierakond jättis sotsid lõdva käeliigutusega koalitsioonist välja, sest neid polnud poliitoravatele lihtsalt hetkel vaja, kuid seda õõvastavam on näha, kuidas seltsimehed üritavad neid välja praakinud kambale meeldida.
Seda oli näha juba Kaja Kallase ametisseastumisel, kui näost säravad sotsid Reformierakonna peaministrit lausa ülevoolavalt õnnitlesid – viimaks ometi said võimule, kallis Kajake! Sama kordus näiteks ka teisipäeval, kui pärast väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekannet teatas näost õhetav Riina Sikkut: “Ah kui hästi sa välispoliitikast rääkisid, kallis Marko!”
Jääb mulje, et sotsid soovivad pidevate hüpetega olla kogu aeg Reformierakonna silmis, et kui korruptsioonikoalitsioonis kord lahkhelid tekivad ja keegi varupingile saadetakse, siis on nemad saadaval ja valmis puudliks hakkama. Ehk siis üritavad nad oma parketikõlbulikkust tõestada.
Sotsidest võib aru saada – neist on saanud sedavõrd marginaalne ja ühiskonnas üha vähem mõju omav poliitiline jõud, et nad on minemas Vabaerakonna teed, valitsuses olemise ajad kaovad minevikku, ja et nad kellelegi ikka meelde tuleks, tuleb teha puudliklähvatusi.