12.07.2021
LGBT on Tokyo olümpiamängud erilise surve alla pannud.
“Oo sport, sa oled rahu” pole ammu enam tõsiseltvõetav loosung ja seda tõestavad nii jalgpalli suursündmus kui ka eesseisvad olümpiamängud.
Tokyo olümpiamängude telereklaamis jutustab ajaloolane David Vseviov 1952. aasta sündmustest, kui jalgpallis olid vastakuti Nõukogude Liit ja Jugoslaavia, kaks suure sõja järel sotsialismi tee valinud riiki, kelle liidrid Jossif Stalin ja Josip Broz Tito keerasid tülli – väiksem slaavi vend ei nõustunud suuremat enda peremeheks tunnistamaks.
Nõukogude jalgpalluritele anti teada, et nende kohustus on Jugoslaaviat võita. Enne otsustavat mängu teatas Stalin isiklikult, et sport polevat oluline, tähtsaim on ideoloogiline läbimurre. Sellise surve all vutimehed murdusid ja said jugoslaavlastelt lüüa, mis tähendas neile karistusi ja reeturi staatust.
Põnev lugeda? Aga selline ideoloogiline surve pole ju kuhugi kadunud. Sportlased on lausa kohustatud “Black Lives Matteri” toetuseks põlvitama (kuigi kangelasteks on saamas sellest keeldujad, kes oskavad oma otsust veenvalt põhjendada). Eriti julm aga oli Ungari jalgpallurite mõjutamine, kui nende ja sakslaste vahelise mängu eel muudeti Allianz Arena vikerkaarevärviliseks – see oli otsene ühe riigi poliitika ründamine, täiesti väärt stalinlikku heakskiitu.
Kunagi võtsid vasakliberaalid löögi alla ka prantslastega mänginud Horvaatia koondise, mis olevat “liiga valge” – eeskujuks toodi igas värvitoonis Prantsusmaa.
LGBT propaganda on aktiivne ka Tokyo olümpiamängude eel ja ajal. Nii nagu on homoagenda poolt kaaperdatud Eurovisioon, nii läheb ka spordiga, kus millegi rõhutamiseks kantakse geivärvides käepaelu.
Spordis on oluline võistlusmoment, kehakultuur ja rahumeelne konkurents, kuid tänases maailmas on juba oluline, et sportlane oleks rassismi vastu, tunnustaks seksuaalseid veidrusi, tunneks kaasa pagulastele jne – kui keegi soovib need teemad spordist välja lülitada, on ta kohe “sallimatu” ja tõrjutakse spordist eemale, tulevikus tühistatakse ehk isegi senised tulemused, nagu oleks dopingut kasutanud.
Seega siis on sport tulevikus vaid poliitkorrektsete päralt ehk võistlevad vaid ideoloogiliselt sobivad atleedid. Stalini vaim hõljub suure spordi kohal.