16.10.2021
Saladuslikku soolist palgalõhet näeb ainult kaugelt, aga kätte teda kunagi ei saada. Pilt on illustratiivne.
Statistikamet on koostanud palgaaruande, mis on läbi lugedes ilmselgelt poliitilis-ideoloogiliselt kallutatud ja järeldused on meelevaldsed. Uued Uudised edastavad teksti koos omapoolsete kommentaaridega.
Statistikaameti palgarakenduse andmetel on sooline töötasude erinevus eriti suur Ida-Virumaal, kus täistööajaga töötav lihttöölisest naine võib lisasissetulekute puudumisel jääda palgavaesusesse.
Statistikaamet analüüsis septembri lõpus töötukassa ja suuremate töökuulutusportaalide põhjal, milliseid inimesi tööturul otsitakse ning võrdles töökuulutustes pakutavaid palku enda palgarakenduse andmetega.
“Kuulutustest on näha, et sagedamini soovitakse leida inimesi ametitesse, mida esineb palju ka töötamise registri (TÖR) järgi: puhastusteenindajad, müüjad ja klienditeenindajad, autojuhid ja töölised eri tööstusharudes. Küllaltki suur on vajadus ka arendajate järele, samuti on endiselt puudus meditsiinitöötajatest,” kirjutab andmeteadur Kadri Rootalu statistikaameti blogis.
Lihttöölistest otsitakse töökuulutustes kõige enam puhastusteenindajaid ja koristajaid. Pakutav palk on enamasti esitatud tunnitasuna ja jääb sõltuvalt objekti keerukusest nelja ja seitsme euro vahele. Palgarakendusest on andmeteaduri sõnul näha, et kontorite, hotellide ja muude asutuste koristajate mediaanpalk oli 627 eurot, seejuures maksti meestele keskmiselt 100 eurot rohkem kui naistele.
UU: Kui on teada, millised on konkreetsed hotellid ja muud asutused, kus on palgaindeksid meestele ja naistele erinevad, tuleb see asi koheselt üles võtta ja palgad vastavusse viia. Kui aga on erinevused töös (mehed võivad koristajatena töötada raskesti ligipääsetavates kohtades, füüsiliselt raskemalt tööl või midagi taolist), siis tuleb välja tuua, miks on nende töö enamtasustatav.
Sooline töötasude erinevus oli eriti suur Ida-Virumaal, kus täistööajaga koristajana töötav mees teenis brutotöötasuna keskmiselt 796 ja naine 580 eurot. Kuivõrd suhtelise vaesuse piir oli 2019. aastal ühe pereliikme kohta 611 eurot, tähendab selline palgasumma, et lisasissetulekute puudumisel oli keskmine üksi elav Ida-Virumaal koristajana töötav naine määratud palgavaesusesse.
Taas – kas on ettevõtteid, kus naise töötasu ongi ametlikult soolisel alusel ära määratud? Et lähevad mees ja naine koos tööd otsima ja öeldaksegi näkku – teile on selline töötasu, sest olete naine? Et naine saab sama töö eest tunnitasuna 10 eurot, mees 15 – on sellist asja olemas?
Oskustöötajatest vajatakse kuulutuste põhjal küllaltki palju ehitajaid. Töökuulutustes pakutavad palgasummad ulatuvad sõltuvalt tehtava töö keerukusest 650 eurost 3000 euroni. Rootalu tõi esile, et ehituse oskustööliste ja töödejuhatajate palgasumma kuulutusel sagedamini välja toodud kui lihttöölistel.
Palgarakenduse järgi oli üldehitajate mediaantöötasu 939 eurot. Hooneehituse lihttööliste palgad olid sellest madalamad, jäädes alla 800 euro, kuid näiteks ehituse töödejuhatajatel tunduvalt kõrgemad, 1762 eurot. Siingi on andmeteaduri sõnul näha suuri piirkondlikke erinevusi: näiteks Harju- ja Järvamaal jääb ehituse töödejuhatajate mediaantöötasu 2000 euro lähedale.
Oskustöölistel ja juhatajatel ONGI kõrgemad palgad ja kuna nende järele on suurem nõudlus, siis tuuakse ka palganumber teravamalt välja – kas on vaja sellest pahatahtlikkust otsida?
Oskustöötajaid ja spetsialiste otsitakse statistikaameti andmetel ohtralt ka puidutööstusesse. Töökuulutustes jäävad sealsed palgad üldiselt vahemikku 800–2000 eurot. Palgarakenduse järgi on puidutöötluspinkide seadistajate ja operaatorite mediaanpalk 1287 eurot, kusjuures kõrgeimad on palgad Tartumaal. Üldiselt on selles ametis meeste ja naiste palkade erinevus andmeteaduri hinnangul Eesti keskmisel tasemel – mehed teenivad keskeltläbi 200 eurot rohkem kui naised.
Taas – mis tingib seadistaja ja operaatori töös soolise erinevuse, kas reaalne pahatahtlikkus ja meeste šovinism, või on töö erinev? Uurimustes tuleb kindlasti põhjus välja tuua.
Töökuulutuste rohkust võib analüütiku sõnul märgata ka keevitajate puhul, ent kuulutustes pakutavatest palkadest on näha suuri Eesti-siseseid erinevusi. Kui Ida-Virumaal otsitakse keevitajaid 1000 euro kanti jääva palga eest, siis Harju- ja Raplamaal ei ole haruldased ka mitu korda suuremad pakkumised. Keevitajate mediaantöötasu Eestis kokku jääb palgarakenduse andmetel aga 1415 euro juurde.
Rohkelt otsitakse kuulutustes ka veoautojuhte. Neile pakutavad palgad jäävad 1500 euro kanti, mis on tunduvalt kõrgem 950-eurosest mediaantöötasust, mida näitavad palgarakenduse andmed.
Siin on tegu pigem piirkondlike erinevuste kui soolise ebavõrdsusega.
Kui vaadata ameteid, mida enamasti peavad naised, otsitakse töökuulutustes päris palju õmblejaid. Töötasu pakkumised algavad seejuures miinimumpalgast ja on harva üle 1000 euro, enamasti kujuneb palk tükitöö alusel.
Kui mees läheks õmblejaks, kas talle makstaks rohkem? Kas õmbleja väike töötasu pole mitte seotud selle valdkonna automatiseerimisega ja õmblejad teevadki väikese mahuga töid? See, et õmblejad on peamiselt naised, pole taas kellegi pahatahtlikkus – andke naistele tasuvamad töökohad. Tänapäeval ei soovi tegelikult enam keegi liinitööle, olgu see mees või naine.
Palju otsitakse ka kokkasid ja seda tõenäoliselt toitlustusasutusi puudutavate piirangute leevendamise tõttu. Vajadus on nii kokkade, peakokkade kui ka abikokkade järele.
Pea- ja vanemkokkadele pakutakse suuremaid palgasummasid, kuid 2000 euroni need siiski ei ulatu. Palgarakenduse järgi oli kokkade mediaantöötasu 2021. aasta teises kvartalis 811 eurot. Kõrgemad palgad olid Harju-, Tartu- ja Saaremaal. Peakokkade mediaantöötasu oli pisut suurem ehk 1000 eurot.
Jällegi – milles on (sooline) probleem, kui peakokad suuremat palka saavad? Tegu on suurema kompetentsi ja vastutusega, mistõttu nende palk peabki suurem olema.
Portaalides on palju üleval ka müüjate ja klienditeenindajate töökuulutusi ning valdavalt otsitakse poemüüjaid ja kassiire. Pakutavad palgad algavad 600 eurost ja suurimad töötasud jäävad 1000 euro ümber. Vaid üksikutel aladel on ka suuremaid palgapakkumisi.
Andmeteaduri sõnul on paljudes kuulutustes eraldi välja toodud boonused, mis sõltuvad töötulemustest. Palgarakenduse järgi oli poemüüjate mediaanpalk 813 eurot, ent selles ametis on meeste ja naiste palkade vahel suur lõhe: Eestis kokku 31 protsenti ja üheski maakonnas ei jää see alla 20 protsendi. Mehed teenivad müüjatena keskmiselt 358 eurot rohkem kui naised.
Välja on toodud, et boonused sõltuvad töötulemustest. Kui mehed teevad lihttööl juba füüsiliselt teistsugust tööd (tõstavad raskusi), siis neil ongi ilmselt töötulemus teine – naine suutis kümme kasti maha laadida, mees 15. Kui nende palk sama töö eest võrdustada, siis mehed sinna enam ei lähegi (miks mina pean sama raha eest rohkem rabama) ja see töö jääbki naiste tööks.
Kaubanduskeskustes on näha, et naised istuvad peamiselt kassades või panevad kaupa välja, mehed aga veavad konteinereid ja laevad kaste – ehk on erinevus töös?
Tervisekriisi tõttu on nii Eestis kui ka lähiriikides eriti teravalt esile kerkinud meditsiiniõdede puudus. Töökuulutustes välja toodud palgad jäävad vahemikku 1300–2000 eurot. Need on pisut madalamad kui õenduse tippspetsialistide mediaanpalk rakenduse järgi, mis on 1914 eurot.
Õendus on küll koht, kus Gaylord Fockereid (meesõde tuntud filmist) on vähe ja ei oska arvata, kuidas sinna soolist võrdsust viia, est meestele meeldib haigete eest küll vähem hoolitseda. Õdede palk üldisena aga on kehv sugugi mitte soolise diskrimineerimise pärast.
Terav tööjõupuudus on Rootalu sõnul ka tippspetsialistidest arendajate hulgas. Neid otsitakse tööportaalides tihtipeale ingliskeelsete kuulutustega ja vaid väga harva on lisatud juurde pakutav töötasu. Andmeteaduri hinnangul võib põhjuseks olla see, et lisaks tavapalgale on paljudes ettevõtetes ka teisi töötajate motiveerimise viise, näiteks optsioonide näol.
Inglisekeelsed kuulutused on keeleameti, mitte võrdsusvolinik Liisa Pakosta tööväli. Aga siit ka huvitav küsimus – kas multikultuursed rahvusvahelised firmad on siis soolise diskrimineerimisega seotud?
Palgarakenduses võib sedalaadi ametite pidajaid leida peamiselt kolmest ametirühmast: tarkvaraarendajad, veebi- ja multimeediaarendajad ning rakenduste programmeerijad. Neist suurema mediaanpalgaga olid tarkvaraarendajad tasuga 3300 eurot. Samas oli selles ametirühmas ka küllaltki suur palgalõhe – rohkem kui 700 eurot meeste kasuks.
Meessoost tarkvaraarendaja teenis Eestis keskmiselt 3556 eurot, naissoost aga 2820 eurot. Täistööajaga töötavate naiste osatähtsus oli tarkvaraarendajate seas 13 protsenti.
Tarkvaraarendajatele järgnevad palga poolest programmeerijad, kelle mediaantöötasu oli 2366 eurot. Programmeerijate seas oli naiste osa juba pisut suurem ehk 16 protsenti. Proportsionaalselt umbes sama palju oli naisi ka veebi- ja multimeediaarendajate hulgas. Selle ametigrupi üldine mediaantöötasu oli 1975 eurot ning meeste ja naiste palkade erinevus oli väikseim ehk 8 protsenti.
Kogu IT-valdkonna palgalõhe on tõesti arusaamatu – sealsed tööandjad on sõna otseses mõttes multikultuurse ja vasakliberaalse ideoloogia mõju all, mida näitab nii nende ühinemine vähemustele suunatud tööhõivepoliitikaga kui ka kaasaminek teiste neomarksistlike kampaaniatega. Miks selles sektoris küll naisi kiusatakse ja kuidas on nii arenenud sektoris ära seletatud palgaerinevused? Muideks, kogu maailmas on nii majanduses kui poliitikas üha rohkem naisi, aga miks sooline palgalõhe alles on? Või näeb ka naisjuht töös ja sellest lähtuvalt ka tasustamises erinevusi?
Uued Uudised tegid analüüsi BNS-i uudise põhjal, kuid vähemalt siin tundub, et soolist palgalõhet lausa otsitakse ja püütakse leida, ning leides tõstetakse ideoloogilise lipuna kõrgele, samas kui tegelikud põhjused on milleski muus. Naisi saab aidata teistmoodi, neile sobivamaid töökohti luues, mitte ideoloogilise radikaalfeministliku võitlusega.
Soolise palgalõhe vastu saab võidelda lihtsamalt – teha uuringud, analüüsida läbi tulemused, teha muutused seadusandluses ja viia need ellu. Seda saab teha täiesti ilma feministlike kampaaniateta, mida veab võrdsusvolinik Liisa Pakosta ning millesse on lülitunud ka riigiasutused, seekord statistikaamet.
Palkadega on eestlastel lood endiselt nirud, olenemata sellest, kas nad on mehed või naised.