07.01.2024
Alati päevakorras.
Rahumeeli toimiv ühiskond on ideaal, kuid mitte alati ei lähe asjad kõigile sobivat rada pidi. Siis kasutavad survegrupid võimudele või ettevõtjatele ebameeldivaid aktsioone, mis passiivse vastupanuna on seaduslikult lubatud igas demokraatlikus ühiskonnas. Kahtlemata tekitavad need ühiskonnale ebamugavusi, aga selleks need mõeldud ongi – et riigivõim või tööandja valikute ette seada.
Edasi oleneb kõik sellest institutsioonist, kelle vastu streik või meeleavaldus on suunatud – kas ta otsib kompromissi, annab järele või läheb teadlikult välja konflikti eskaleerimisele, lootes et protestijad väsivad ja loobuvad oma nõudmistest.
Üks relv, mida alati streikijate vastu kasutatakse, on nende demoniseerimine ühiskonna silmis ehk teiste inimeste ja ühiskonnagruppide vastandamine streikijatele lootuses, et toeta jäänud protestijad alistuvad. Seda kasutavad ka Eesti võimupoliitikud.
Nii kirjutas skandaalne poliitik Karmen Joller meedias: “Õpetajad, mõelge oma kutsumusele ja oma ametile! Te peate tagama laste heaolu. Te ei annaks endale andeks, kui streigi tõttu mõni teie õpilane kannataks. Meil on lapsi, kes ei saa üksi koju jääda. Meil on lapsi, kelle jaoks söök koolis või lasteaias on ainus toit, mida nad päeva jooksul saavad. Meil on lapsi, kellele kool või lasteaed on ainus turvaline koht maailmas. Mis saab lastest, kelle psüühika COVIDi ajal isoleerituse pärast kannatas?”
See ongi üks katsetest streikijaid murda, seekord rõhudes nende südametunnistusele ja lastele kui kõige haavatavamale ühiskonnaosale. Samas aga ütles Jolleri erakonnakaaslane, rahandusminister Mart Võrklaev mullu septembris Postimehele: “Leppisime õpetajate ja päästjate palga külmutamise juba koalitsioonikõnelustel kokku.”
“Kui õpetajad on Teie jaoks nii olulised, siis miks leppisite kevadistel koalitsioonikõnelustel kokku õpetajate palga külmutamises?” küsib seepeale EKRE poliitik Jaak Valge.
Joller nõuab nüüd, et streigi ajal jäetaks lasteaiad ja koolid lahti. Mis mõte sel streigil siis on? Valitsus laseb õpetajate nõudmised kõrvust mööda ja ootab, millal need tüdinevad, sest koolid on ju lahti. Mis mõte on siis üldse streikidel, kui nendes puudub survestav moment? Nii tehakse ju valitsuse elu hoopis kergemaks ja oma üritus muudetakse naeruväärseks, mida Joller ilmselt taotlebki.
Veelkord – streigid kui demokraatlik võitlusviis ongi vahend, millega survestatakse võime või ettevõtjaid ebameeldivuste kaudu. Streik ei ole ball Kadrioru roosiaias ega peagi olema.
Seejuures on Karmen Jolleri enda ideoloogilised kliimaõed organisatsioonist Extinction Rebellion võtnud enda võitlusvahendiks ühiskonna häirimise mitmesuguste avalike aktsioonidega ning ka Just Stop Oili asfaldiliimijad tegutsevad samamoodi. Vasakliberaalid ise tohivad ühiskonda häirida, aga kui neid võimu juures häiritakse, on kisa lahti.
Eesti ühiskond enam normaalselt ei toimi ja ilmselt on streikide, meeleavalduste ja pikettide aeg alles ees. Ning see ei ole ainult siin nii – Euroopas on streigid võitlusvahendina väga kasutatavad nii Prantsusmaal (kollased vestid) kui ka teistes riikides, kus sotsiaalsetel protestidel on väga pikk ajalugu.
Uued Uudised