Kõik me tunneme muret looduse ja keskkonna pärast, suuremal või vähemal määral. Seega peaksime kõik koonduma rohepöörde-valitsuse selja taha nagu üks mees. Miks me seda siis ei tee? Ilmselt seetõttu, et kõik ilusad ja õilsad asjad võetakse kohe üle poliitikute, ideoloogide ja mammonakorjajate poolt.
Keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace’i kaasasutaja Patrick Moore on kirjutanud sellest, kuidas nad alguses takistasid füüsiliselt vaalapüüki, blokeerisid tuumarajatisi ja püüdsid igati, ka oma elu hinnaga, loodust kaitsta. Neid märgati, neid toetati ja kui vasakpoolsed märkasid kord annetuste suurust ja sõnumite aktuaalsust, võtsid nende aktivistid kiiresti organisatsiooni üle. Ühtäkki olid Lõunamerel vaalapüüdjaid takistavad entusiastid teisejärgulised, Greenpeace korjas hoopis raha, istus konverentsidel ja läks pärastlõunal, öisest pidutsemisest väljapuhanuna, plakatitega linnaliiklust häirima ja politseiga rüselema.
Nii on see juhtunud iga asjaga, mille on üle võtnud ideoloogid, ennekõike vasakpoolsed, sest nemad vajavad barrikaadidele “revolutsioonilist klassi”. Isegi inimlikud suhted, armastus, seksuaalsus, intiimsus, on ideoloogide poolt võitlustandriks ja massihävitusrelvaks muudetud (sooideoloogia).
Kliimavõitlus on üks selliseid kohti, kus kõik me peaksime Maa eest võitlusesse viskuma, aga me ei tee seda, ja rohepööret vedavad Kallase-Michali-Alenderi valitsused muutuvad üha vastikumaks. Rohepööre seondus alguses kõigile rohelise looduse, lopsakate metsade, linnulaulu, liigirohkuse ja muuga. Nende asemele aga tulevad põldudetäied päikesepaneele, silmapiirini loodusmaastikku reostavad tuulepargid ning rohepöördele vajalike liitmetallide kaevandamine koos fosforiidiga – mitte miski ei seondu siin looduse ja sealtkaudu kaitset vajava Maaga.
Juba me näeme, kuhu läheb kliimavõitluse tulu: roheärimeestele suunatakse edaspidi 2,6 miljardit eurot subsiidiumite näol. Kellegi äri hakkab õitsema, rahasuplus ootab ees teatud sorti “puhta” energia arendajaid, tuulikujuppide ja päikesepaneelide tootjaid ja isegi Bolti moodi rendifirmasid, kes pakuvad “pahade eraautode” asemele omi rendiautosid. Ja milline kliimaministeeriumi ametnikearmee elatub sellest kliimarahavoost, mis sealt läbi voolab ja sõrmede külge kleepub – rääkimata kliimapoliitikutest.
Kuidas ka ei vaataks, üks ilus, suur ja õilis võitlus Maa nimel on taas kellegi eraprojektiks, rikastusallikaks ja ideoloogiliseks ajupesuks muudetud. Ja nagu algul öeldud sai, on see taas saanud vasakpoolsete barrikaadiks, kus kõik vastalised elimineeritakse, suud suletakse ja maksab truudus Suurele Parteile ja tema ettevõtmistele. Kliimavõitlusest on saanud ilmalik religioon ehk ideoloogia.
Uued Uudised