17.08.2019
Reformierakonna esinaise Kaja Kallase meeleheitlik teade erakonna suvepäevadel peaminister Jüri Ratase umbusaldamise kavatsusest kõneleb opositsiooni süvenevast frustratsioonist. Ilmselgelt vajaksid REF ja SDE masendusravi või neid ootab ees paratamatu enesetapp.
Mille peale Kaja Kallas loodab? Sotsid ja Indrek Saar võivad tõesti korraks põõsast välja tulla ja vikerkaarevärvilisi loosungeid lehvitada. Ka oma Kallaste erakonna rive suudetakse ehk hetkeks sirgena hoida (?), kuid umbusaldamiseks jääb sellest ikkagi väheks. Pigem on ees Kaja enda umbusaldamine erakonna juhina.
Spekuleerigem, et lisahääli leitakse Keskerakonnast, kus on kindlasti mõni saadik, kellele ei sümpatiseeri EKRE uuenduslik ja terav joon või toon. Kahjuks just selles erakonnas on 25 aasta jooksul olnud enim reetureid. Millele nad siis oma tulevikus loodaksid? Jääda virelema riigikogusse, kui nende reiting hakkab langema? Isamaa puhul ei usuks aga ülehüppamist üldse. Liiga palju on kaotada. Eelkõige põhimõtted.
Kui ka umbusaldus peaks läbi minema, siis on Kajake ikka lõhkise küna ees. Ratase umbusaldamine ei tooks kaasa üksnes valitsuse tagasiastumise, vaid ka mis tahes toimiva koalitsiooni moodustamise võimatuse. Ratas ja Keskerakond ei läheks siis reformistidega ühtegi valitsusse lähema 10 aasta jooksul.
Kui muidugi president ei tule appi erakorraliste valimistega. Riigieelarve vastuvõtmise ajal oleks see Eesti riigile aga kohutav tagasilöök ning mainekahju kordades suurem kui isegi presidendi vihakõned kodu- ja välismaal.
Ning mis kõige põnevam – sellest võidaks üksnes EKRE, kelle toetus kasvaks märgatavalt, nagu on osutanud rahvuskonservatiivide erakonna Perussuomalaiset kogemus Soomes. Niisiis, Reformierakond, kas tasub ikka endale poliitilist silmust kaela panna?
Mart Ummelas, kolumnist