Eesti riigi eduloo, suurte taristuprojektide ja niinimetatud avaliku huvi läikiva fassaadi taga peitub üha külmem, pimedam ja halastamatum bürokraatlik masinavärk. See on masinavärk, mis lömastab toore juriidilise jõuga omaenda kodanike kodusid, pühasid mälestusi ja aastakümnete pikkust rasket elutööd.
Me räägime demokraatlikust riigist, kus kõrgeima võimu kandja peaks olema rahvas, kuid reaalsus suurte projektide varjus näitab midagi hoopis muud. Tegemist on süsteemse sunnivõimuga, kus inimene taandatakse pelgalt tülikaks katastritunnuseks või reaks Exceli tabelis, millest tuleb projektijuhil lihtsalt üle rullida.
Kõige valusamalt lööb selline olukord just nimelt inimese turvatunnet ja elementaarset õiglustunnet. Kodu ei ole ehitusmaterjalide kogum, see ei ole kivid ja puit, mida saab suvalise turuhinna alusel ruutmeetriteks ümber arvutada ja kinni maksta. Kodu on inimese turvapaik, mille loomisesse on pandud aastate ja aastakümnete pikkune füüsiline vaev, magamata ööd, perede tulevikulootused ja hingeenergia.
Riigi ühepoolne sundvõõrandamise otsus hävitab midagi palju enamat kui lihtsalt hooned – see purustab inimese suveräänsuse ja usu oma riiki. Maksude kohusetundlik maksmine ja seaduskuulekus ei taga kodanikule enam mingit kaitset, sest riik on loonud endale juriidilised tööriistad, millega saab igal hetkel eraomandi puutumatuse tühistada.
See tragöödia ei puuduta kahjuks ainult üksikuid juhtumeid, vaid sellest on saamas hirmutav ja süsteemne muster üle terve Eestimaa. Rail Baltica kiirraudtee nimel sunnitakse peresid oma kodudest lahkuma ja lammutatakse toimivaid, elujõulisi pereettevõtteid. Nursipalu harjutusvälja laiendamisel pühkis riiklik julgeolekuhuvi erandkorras ja kiirustades minema põlised talukohad, jättes inimesed teadmatusse.
Samamoodi surutakse hiiglaslike tuuleparkide eriplaneeringud kohalike kogukondade tahtest mööda minnes otse elumajade lähedale. Igal pool kordub sama stsenaarium: otsused tehakse kaugetes pealinna kabinettides ära, kohalike inimeste häält ja tegelikke muresid ignoreeritakse ning oma õiguste eest seisjad tembeldatakse kiiresti progressi pidurdajaks.
Selline toimimine lööb ühiskonda ja inimhinge sügava ning vaevalt paraneva haava. See tekitab abituse ja täieliku kaitsetuse tunne, kus tavaline inimene, oma maa peremees, seisab silmitsi terve ametkondade armee, juristide ja sunniaparaadiga, mille vastu on võimatu võidelda. Riigi pakutavad kuivad hüvitised mõjuvad sellises olukorras pigem mõnituse ja reetmisena, sest elutööd ja vaba inimese tahet ei ole võimalik mõõta rahas.
Omaenda kodanike kohtlemine nagu takistustena kaardil võtab riigilt moraalse õiguse ja purustab selle kõige olulisema vundamendi – oma inimeste usalduse. Tõde ja õiglus ei asu juriidilistes paragrahvides ega ametnike allkirjastatud sundvõõrandamise aktides, vaid inimeste õiguses oma kätega loodud kodu puutumatusele.
Rainis Lipstok