Süüdistused “Meie Eesti” vastu – liiga palju eestimeelsust, liiga vähe globalismi

Juba mõnda aega on rünnakute all Postimehe rubriik “Meie Eesti”, sest see ei meeldi vasakliberaalidele liigse eestluskesksuse tõttu.

Nüüd on selle oma rünnaku objektiks võtnud ajakirjandusuurija ja Tartu ülikooli õppejõu Ragne Kõutsi ning andmeanalüütiku Priit Pärnapuu uurimus, mis avaldati Sirbis ja mille on kokku võtnud Eesti Päevaleht: “Meie Eesti” artiklites on harva mitu allikat, ei püüelda mitmekesise käsitluse poole, vaid esitatakse varjamatult kellegi käsitlust sotsiaalsest reaalsusest.”

Jah, need tüübid on kümnesse tabanud – “Meie Eesti” on kirjutanud näiteks demograafilisest kriisist, kuid seda vaadatuna eestlaste allesjäämise seisukohast. Täiesti endastmõistetavalt ei sobi see vasakliberaalse suunitlusega ajakirjanikele ja “analüütikutele”, kes tahaksid “mitmekülgse käsitluse” raames saada juurde ühe paduvasakpoolse marksisti hinnangut selle kohta, kuidas massiimmigratsioon aitaks demograafilist olukorda parandada. Eriti marus on paduvasakpoolne “Eesti Päevaleht”, kes näeks Postimees meelsasti marksistliku, mitte konservatiivse väljaandena.

“”Meie Eesti” tekstides raskendab seda tüüpi subjektiivsuse läbinägemist uuringuandmete ja statistika rohke kasutamine, mis iseenesest tekitab mulje teaduspõhisusest ja objektiivsusest,” väidab analüüs. Siinkohal tahaks astuda varvastele just Delfi “Faktikontrollile” ja teistegi väljaannete sarnastele rubriikidele, mis väidavad, et kontrollivad fakte teaduspõhiselt – ning “Faktikontroll” tegi homoseksuaalsuse osas seda vaid ühe Freudi kirja ja Ameerika Psühholoogide ning Psühhiaatrite Liidu seisukohavõtu alusel, eirates isegi seda, et viimase arvamus on seatud kahtluse alla kui teadusele avaldatud ideoloogilise surve tulemus.

“Analüüsist ilmnes, et erinevalt arvamuskülgedest tegeletakse “Meie Eesti” rubriigis üldiste riigikorralduse ja ühiselu kokkuleppeid puudutavate teemadega, mis suures osas langevad kokku külgede temaatilise jaotusega. Siiski avalduvad rubriigis mõned kõnekad nüansid – selmet põhiteema oleks näiteks riigikorraldus, on huvifookuses riigireform, st riigikorralduse muutmine; selle asemel, et rääkida perede olukorrast üldiselt, on sildistamisväärne lasterikaste perede teema jne. Autorid järeldasid, et seega on nende laiemate valdkondade artiklite puhul tegemist teatavate kitsamate teemade väljavalgustamisega.”

Siit ilmneb ilmselgelt, et “Meie Eestile” antakse ette teemad ja see, kuidas kirjutada. Kallutatus ilmneb juba väitest “selle asemel, et rääkida perede olukorrast üldiselt, on sildistamisväärne lasterikaste perede teema” – kui see pole suunamine, siis mis see on? Ja kas “Meie Eestil” on üldse kontseptsioon, millele ta peab vastama? Kas rubriik “Meie Eesti” ei tohigi lähtuda meie Eestist?

On täiesti selge, et “Meie Eesti” jäi liberitele ette seetõttu, et valgustas Eesti probleeme rahvusriigi säilitamise seisukohalt – kõik need “analüütikud” oodanuks teemade käsitlust globalismi vaatevinklist. Siis ei oleks järgnenud ühtegi analüüsi ja oleks vaid vaimustusest oiatud – ah kui hästi kõik Postimehes on!

Kõik rünnakud Postimehe ja eriti “Meie Eesti” vastu on tingitud sellest, et see väljaanne libiseb euromeelsete liberaalide käpa alt välja. Ajakirjanduse reeglitega siin suurt pistmist pole.