09.09.2020
Eesti majandus langeb kolinal
Eestimaal ringi sõites näeb üha vähem koristamata põlde, põllumehed rabavad tööd teha ja maasikadki ei kadunudki turult sootuks ära, vaid kõik said suu magusaks – tundub, et maaelu on suure poliitilise tormi järel ikkagi alles.
Mõistagi ei ole taevas põllumehe jaoks kunagi pilvitu ja eks tänavugi jääb paljude jaoks saak oodatust kehvemaks. Aga see tuleneb ilmast ja mitmetest teistest teguritest, mitte odavukrainlaste puudusest – ju siis saadakse nendetagi hakkama.
Ka meedias valitseb ukrainlaste-vaikus, mis tõestab, et varasuvine suur kisa oli osa suuremast valitsusvastasest pealetungist ning kui teatud koristushooajad otsa said, siis hääbus ka paanika ning tuli selgus. Aga suure tööjõupuuduse hüsteerias suudeti palju vett sogada. Poliitilisest käekirjast räägib kasvõi seegi, et suure reklaamiga toodi maasikapõllule Eesti põllumajandust päästma isegi ülikoolide neegrid.
On mõttetu loota, et keegi selle ühiskonda lõhestanud paanika eest vastutuse võtab. Opositsioonile on see üks lahja punktivõit, sedagi vaid omade silmis, sest erireisi kolm koroonahaiget ukrainlast rikkusid kogu suurejoonelise päästeoperatsiooni sootuks ära.
Kaotajateks võib pidada hüsteeriaga kaasa läinud põllumehi – Põllumajandus-kaubanduskoda ja eriti selle juht Roomet Sõrmus on pärast opositsiooni poliitilises nõiajahis osalemist ühiskondlikus pildis ebakindel ja poliitiliselt kallutatud nähtus. Maasikakasvatajad ja Elke Lillemets elavad juhtunu üle, eriti just Lillemets, kes on nüüd koos Sveta Grigorjevaga presidendi “seltsimeeste” ridades.
Lõppkokkuvõttes võib küsida traditsioonilise küsimuse – kellele see kasulik oli? Või siiski – ühelt migratsioonipumbalt sai tuurid maha keeratud ja mõnedki põllumehed õpivad majandama kodumaise tööjõu abiga. Ainult et see on tulemus heas mõttes – halb on see, et opositsiooni poliithüsteeria tervikuna ühiskonnale hästi ei mõjunud, vaid lõhestas seda taas.
UU