03.07.2019
Kliimapaanika õhutajad väidavad täie kindlusega, et inimese põhjustatud kliima soojenemine on teaduslik fakt, mida toetab lausa 97% teadlastest. Kas see väide ka tegelikult tõele vastab?
Kust pärineb teooria CO2-st kui kasvuhoonegaasist? Esimesena käis välja teooria sellest, et atmosfäär hoiab osa Maale jõudvast soojusenergiast kinni, 1820. aastatel prantsuse füüsik ja matemaatik J. Fourier. Süsihappegaasi omadusi uurisid 1860. aastal iirlane J. Tyndall ja 1890 rootsi füüsik Svante Arrhenius. Tollest ajast on pärit ka kasvuhoonegaasi mõiste. Arrheniuse ideid arendas 1960ndatel edasi David Keeling. Keelingi järgi sai nime nn Keelingi kõver, mis illustreerib atmosfääri CO2 taseme stabiilset tõusu.
Teooria elas vaikselt oma elu, kuni idee korjati üles mõjukate poliitikute poolt.
Kliimapaanika algus
Suurema kampaania alguseks võime lugeda 1972. aastal algatatud ÜRO kliimaprogrammi, ning veelgi enam ÜRO alla kuuluva Riikidevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) kokkukutsumise aastal 1988. See organisatsioon alustas raportite levitamist, mis väitsid, et just inimese poolt tekitatud CO2 on kliima soojenemise peasüüdlane. Iroonilisel kombel oli eelmise sajandi keskpaigas toimunud keskmise temperatuuri väike langus, mida saatsid teadlaste ja massimeedia hädahüüded peatselt saabuvast uuest jääajast. Pealkirjad ajalehtedes olid sama hüsteerilised nagu praegu, ainult et soojenemise koha peal oli jahtumine. Ka siis usuti kindlalt, et just inimese tegevus on jääaja saabumise süüdlane ja otsiti võimalusi temperatuur maksustamise teel teistpidi liikuma pöörata.
Vaevalt sai temperatuuri langustrend tõusuks pöörduda, sealjuures ilma inimese abita, kui meedias läks lahti vastassuunaline paanika. Hirmuäratava kindlusega lähenev jääaeg muutus vältimatult saabuvaks põrgukuumuseks ja süüdi oli selles ikka inimene koos oma tegemistega. Poliitiline tellimus oli ette antud ning ÜRO kasutas oma mõjuvõimu selleks, et riigid kulutaksid järjest suuremaid summasid CO2 emissioonide vähendamiseks. Et raportitele usaldusväärsemat muljet tekitada, töötasid IPCC vihmavarju all töötavad teadlased välja arvutimudeleid, mis andsid selliseid tulemusi nagu vaja.
Massimeedia läks propagandaga kaasa, kahtlasi teooriaid levitades ja võimendades. Teadlased, kes söandasid avaldatus kahelda või üritasid avaldada kliimapaanikat ümber lükkavaid uurimusi, said akadeemilise kiusamise objektiks. Nende töid ei avaldatud enam soliidsetes teadusajakirjades ning teadusrahadest võisid nad edaspidi vaid und näha. Nii loodi olukord, kus kõlama said jääda vaid poliitkorrektsed seisukohad.
Peavoolu valmistõdesid söandavad eirata põhiliselt eakad teadlased – need, kelle elutöö on tehtud ja kellel ei ole enam karta ei grantidest ilma jäämist ega akadeemilist suitsiidi. Ülejäänud kliimateadlaste ees on selge valik: kas kinnitada poliitkorrektseid dogmasid või endale teine eriala valida.
Tõelise massihüsteeria alguseks võime lugeda toona veel algaja teadlase M. Manni ja kaaslaste arvutimudeli abil genereeritud nn „hokikepi“ graafiku avaldamist 1990ndate aastate lõpus. See pilt levis kulutulena üle maailma. Just see lihtne graafik veenis paljusid, et kliima soojenemisega on asi tõsine ja ükski ohver ei ole sellega võitlemiseks liiga suur. Graafikul kujutati keskmise temperatuuri joont, mis aastasadade jooksul järjest langes, et 20. sajandi lõpus järsult üles suunduda. Lõppu lisati ähvardus, et mingist tasemest alates on temperatuuri kasv pöördumatu ja fataalne. Sellest ajast peale on IPCC tiiva all erinevate teadlaste poolt loodud üle saja erineva kliimamudeli. See töö on valitsuste poolt heldelt toetatud. Suurem osa loodud mudelitest näitavad üpris sarnaseid tulemusi.
Mudelid ei ole reaalne maailm
Võiks ju öelda: kuna paljude eri riikide teadlaste mudelid näitavad sama tulemust, siis peavad need ju õiged olema? Kahjuks, päris nii lihtne see pole. Tegemist pole mitte reaalse maailma, vaid mudelitega. Ja neid mudeleid ehitavad teadlased ei ole oma mudeleid võrrelnud mitte reaalse maailma, vaid teiste mudelitega. Mudelite algandmeid ja algoritme on timmitud seni, kuni need annavad oodatud poliitkorrektse tulemuse. Mudelid on hakanud vastamisi üksteist kinnitama.
USA teadlane, dr. J. Christy tegi huvitava eksperimendi. Ta võttis ette 102 kättesaadavat kliimamudelit ja testis neid. Kõigepealt testis algsel kujul, ning sai väikeste variatsioonidega tuttava hokikepi kujulise graafiku, mis ennustab järsku ja peatumatut temperatuuri tõusu. Seejärel kasutas ta neidsamu mudeleid, aga vähendas tundlikkust CO2 suhtes. Ja oh imet! Kui varem andsid mudelid reaalsest mõõtmisest kordi kõrgema tulemuse, siis nüüd olid tulemused reaalsusele palju lähemal. Järeldus: pea kõigis ametlikes kliimamudelites on CO2 mõju teadlikult suurendatud, et saavutada dramaatiline temperatuuri kasvu pilt.
Seesama teadlane mõõtis atmosfääri reaalset temperatuuri, kasutades satelliitide andmeid. Satelliidid on maapinnal asuvatest mõõtepunktidest täpsemad ja neutraalsemad. Maapealsed mõõtejaamad on paigutatud ebaühtlaselt, kusjuures suurem osa mõõtepunkte asuvad tihedalt asustatud piirkondades. Linnas on alati soojem kui põlismetsas või ulgumerel, mis kallutab statistikat soojema suunas.
Kokkuvõte: kuigi teadlaste kliimamudelid ennustasid viimase 20 aasta kohta temperatuuri tõusu 0,6 kuni 1,5 kraadi, siis reaalne soojenemine oli umbes 0,28 kraadi kahe dekaadi kohta. Mis on täiesti normaalne, arvestades, et me elame ikka alles Väikese jääaja lõpuosas. Natuke peabki soojemaks minema. Pealegi, temperatuuri tõusule järgneb alati langus. Ühtegi lühikese perioodi tõusutrendi ei hakka tõsine teadlane lõpmatusse pikendama, nagu kliimapaanika esindajad teevad.
Teisisõnu, viimased kakskümmend aastat on Maa keskmine temperatuur sirgelt paigal püsinud. Mudelite ja reaalse temperatuuri lahknemist on üritatud seletada mitmete kummaliste teooriatega, näiteks sellega, et ookeanid on liigse soojuse kuidagi endasse neelanud. Ookeanid aga, oma õndsas teadmatuses, ei ole põrmugi soojemaks muutunud. Teooriaid on igasuguseid, välja arvatud kõige tõenäolisem, et mudelid on vigased ja annavadki vale tulemuse.
Miks räägitakse viimasel ajal kliima soojenemise asemel kliima muutumisest
Kuna mudelite kehva esinemist on järjest raskem loogiliselt ära seletada, siis viimasel ajal on kliima soojenemise asemel hakatud rääkima kliima muutumisest. See on tunduvalt lollikindlam variant, sest absoluutselt iga ilmastikunähtuse saab inimsüülise kliima muutumise kaela ajada.
Liiga külm talv? Liiga soe talv? Tormituuled? Tuulevaikus? Vihm? Põud? Absoluutselt kõik on selle pärast, et inimesed kliimaga ei võitle. Kusjuures, kui me fakte vaatame, siis paanikahõngulised ilmauudised on kas üle paisutatud või lihtsalt valed. Meile maalitakse pilt sellest, kuidas looduskatastroofid muutuvad järjest julmemaks ja sagedasemaks. Taustaks pildid koledatest tormidest, tulekahjudest, nutvatest lastest ja elult räsida saanud jääkarudest.
Reaalsuses on viimase poolesaja aasta elu märksa rahulikum. Purustavate tornaadode arv on langenud. Tormituuli on vähem ja need on nõrgemad. Üleujutuste ja põudade arv on pool sajandit samal tasemel püsinud. Rekordkõrgete temperatuuride esinemine on taandunud. Kuigi meile väidetakse pea igal aastal, et tegemist on ajaloo kõige kuumema aastaga, jäid tegelikud rekordkraadid eelmise sajandi esimesse poolde. Suurte põlengute arv on langenud.
Polaaralade lumi sulab tormiliselt? Ei sula. Lume hulk varieerub aastast aastasse, kuid viimase poole sajandi lumerekord oli aastatel 2012-2013 ja ka praegu on see viimase poolesaja aasta keskmisest suurem. Arktika jää küll sulab teatud piirkondades, kuid selle põhjus ei ole mitte kasvuhoonegaasid, vaid hoovused, mis on hakanud rohkem sooja vett jääkilbi alla tooma. Ja jääkarud elavad, tsiteerides mõnd rõõsat prominenti, paremini kui kunagi varem. Vähemalt on nende populatsioon hoogsalt kasvanud, mis näitab, et elada võib.
Teadlased on kliima küsimuses üksmeelel? Vale!
Kuidas on lugu teadlaste ühismeelega kliima inimtekkelisuse osas? Väidetavalt lausa 97% teadlastest nõustub väitega, et kliima soojenemises on süüdi inimese poolt õhku paisatav süsihappegaas. Kui hakata jälgi ajama, kust see poliitkorrektne dogma pärineb, jõuame välja kolme allikani.
2009. aastal tegi üks Illinoisi Ülikooli tudeng kahest küsimusest koosneva uuringu, millele vastas 79 teadlast. Küsimused olid umbes sellised, nagu „kas te usute, et maakera temperatuur kasvab“ ja „kas te usute, et see on mingil määral inimtegevusega seotud“. Vastanutest 97% oli mõlema küsimusega lahkesti nõus.
2010. aastal tegi keegi Stanfordi ülikooli tudeng uuringu, kus ta valis tuhandete kliimateadlaste hulgast välja 200. Nende kahesaja kirjutistest luges ta omakorda välja, et 97 või 98 protsenti olid nõus arvamusega „inimtekkeline CO2 on mingil määral kliima soojenemisega seotud“.
Kõige kuulsam on arvatavasti blogija ja aktivisti J. Cooki uuring. Härra Cook pole ameti poolest teadlane, vaid koomiksikunstnik. Tema koos abilistega kammis läbi ligi 12 000 uurimistöö kokkuvõtted sedastamaks, et 97% teadustöödest mainisid kliima soojenenemist ja inimtegevuse mõju. Kui samad teadustööd rangemalt läbi uuriti, siis selgus, et neist 12 000 dokumendist mitte 97%, vaid ainult 0.1% väitis kindlas kõneviisis, et inimtegevus on kliima soojenemise peamine põhjustaja. Ülejäänud 99,9% teadustöödest mainivad, et kliima on teatud perioodi jooksul tõesti soojenenud ja ilmselt mingi osa selles on ka inimtekkeline, kuid inimtegevuse täpset osakaalu on raske hinnata.
Järeldus: väide sellest, et 97% teadlastest usub inimtekkelist kliima soojenemist, ei vasta tõele.
Mitte teadustöö, vaid poliitiline tellimus
Mis siis kliima modelleerimisega viltu on? Kõige suurem probleem on teadlik andmete moonutamine ja mudelite kallutatus. See näitab, et tegemist ei ole teadustööde, vaid poliitilise tellimuse täitmisega. CO2 usu kuulutajad on kõrvale jätnud põhilise kasvuhoonegaasi ehk veeauru. Veeaur, põhiliselt pilvede kujul, mõjutab üle 70% kliima soojenemisest ja jahtumisest. CO2 mõju on küll olemas, aga see on veeauruga võrreldes väike.
Peale selle ignoreeritakse fakti, et CO2 pole mitte õõvastav mürkkaas, nagu massimeedia meile sisendab, vaid maakera biosfääri kõige tavalisem ja elusloodusele ülivajalik komponent. Me kõik oleme süsinikul baseeruvad eluvormid.
Professor William Happer Princetoni ülikoolist väidab näiteks, et me elame mitte süsihappegaasi ülekülluse, vaid kibeda puuduse ajal. Kõigile oleks kasulik, kui CO2 osakaal oleks kordi kõrgem kui praegu. Küsimus on milleski, mida õpime kaheksanda klassi bioloogiatunnis, ehk fotosünteesis. Taimed vajavad kasvamiseks kolme komponenti: valgust, vett ja kurikuulsat süsihappegaasi.
CO2 on taimede toit. Mida rohkem seda õhus on, seda kiiremini ja lopsakamalt taimed kasvavad. Mida lopsakamalt taimed kasvavad, seda rohkem on toitu ülejäänud elusolenditel, kaasa arvatud inimene. Praegune CO2 tase 400 ppm (osakest miljoni kohta) on taimede jaoks sisuliselt range dieet. Taimede kasv peatub, kui CO2 tase on alla 150 ppm. Et taimed lopsakalt kasvama hakkaks, peaks CO2 sisaldus olema kusagil 1000-2000 ppm piirkonnas. Suurema osa Maa geoloogilisest ajaloost ongi CO2 tase selles vahemikus olnud.
Võrdluseks inimese kohta: keskmises klassiruumis on tunni ajal süsihappegaasi sisaldus 1700-1800 ppm. Suletud keskkonnas, näiteks allveelaevas, on inimese jaoks lubatud ülemiseks piiriks 5000 ppm ja kosmoselaevas 7000 ppm. Lühidalt kokku võttes: CO2 muudab planeedi roheliseks. See gaas on elu alus Maal.
Nagu põgusast ülevaatest näeme, on CO2 ja inimtekkelise kliimasoojenemise teooriad kahjulikud ja ebateaduslikud. Teaduslikke võltsinguid kasutatakse hirmu ja paanika tekitamiseks. Hirm ja paanika omakorda võimaldavad rahvale mistahes regulatsioone ja koormisi peale suruda, pigistada poliitkorrektsetest tehnoloogiatest hiigelkasumeid ja saavutada poliitiline võim.
Karl Olaf Rääk