26.09.2017
Martin Helme koos perega
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) aseesimees MARTIN HELME on Tallinna linnapeakandidaat. EEVA HELME on tema abikaasa. See artikkel ei räägi sellest, kuidas Martin jookseb mööda kampaaniaüritusi ega ka sellest, miks terava sule ja mõistusega Eeva hoidub avalikust tähelepanust. See lugu räägib palju olulisemast, kõige tähtsamast siin ilmas: perest, lastest ja usust.
Martin lõpetas Tartu ülikooli ajaloolasena, Eeva õppis samas ülikoolis sama eriala. Martin meenutab, et elas 20 aastat tagasi ülikoolipäevil elu, mida võiks nimetada lõbusaks ja tormiliseks.
„Teadsin aga, et ülikooliajaga selline elu piirdubki. Teadsin, et abiellun ja olin kindel, et tahan kuut last. Miks kuut? Ega ma oskagi sellele tagantjärele nii täpselt vastata. See oli mu peas ilmselt lihtsalt üks number. Tõsi, mul on kõige rohkem kahju neist üksikutest lastest, kellel on ainult üks onu või tädi. See on uskumatult hea tunne, kui sul on palju tädisid ja onusid. Selline klannitunne tekib. See on sotsiaalne võrgustik, mis sind alati toetab. Isegi kui on väga raske ja halb,” kirjeldab Martin suure pere eeliseid.
Martinil on kaksikõde Maarja ja vanem õde Triin. Eeva kasvas koos õega. Vene ajal peeti juba kolmelapselist peret suureks. „Ma ise ei saanud tegelikult arugi, et kolmelapseline pere oleks teab mis suur. Minu jaoks oli see igapäevaelu,” tähendab Martin.
Erinevalt Martinist ei mõelnud Eeva Helme kaks kümnendit tagasi nii uljalt. „Kui päris ausalt vastata, siis kujutasin ennast ette ühe lapse emana. Olin kuidagi väga veendunud, et saan ühe poja, kes umbes sündimisest saadik kannab sinist vesti ja viigipükse ning on üldse väga viks ja viisakas. Martin ütles kohe: tema tahab, et meil oleks kuus last. Kui mu vanaema sai teada, et ootame kolmandat last, siis ütles ta selle peale nii kenasti: „Meid oli peres neli last ja üttegi es olõ ülearu.” Nüüd on meil Martiniga viis last ja tõesti ühtegi ei ole ülearu,” muigab Eeva.
Milline näeb välja viie lapse ema argipäev? Eeva tunnistab, et kuna nende kõige pisem tütreke Gloria sündis alles 8. septembril, siis esialgu ta veel kohaneb. „Minu argipäevad nõuavad paljude rutiinsete ja ehk isegi tüütute asjade igapäevast tegemist, mis tuleb lihtsalt ära teha, et majapidamine üldse toimiks. Igas päevas on aga nii palju selliseidki hetki, mis panevad tundma, et see päev on eriline. Tegelikult on mul ka ju vabadus otsustada, mida, millal ja kui palju ma teen. Rõõmsal meelel ei tohi lasta kaduda, siis lähevad kõik asjad kergemini,” rõhutab Eeva.
Perekond Helmed tänavu aprillis kultuurireisil Barcelonas.
Eeva ja Martin Helme esimene laps sündis aastal 2001, mil Eeva oli 24-aastane ja Martin aasta vanem. Tütar sai nimeks Helena. Kõigest veidi enam kui aasta hiljem tuli ilmavalgele Helmete teine tütar Iris. Kolmas tütreke Viktoria sündis pärast Irist samuti aastase sammuvahega. Poja Edwardiga on kolmel peretütrel peaaegu kümnend vahet. Edward on praegu kolmene.
„Me abiellusime 2001. aasta mais ja juba juunis algas Martini esimene kampaania sügisesteks presidendivalimisteks. Mart ja Martin soovisid toona näha presidendina Matti Pätsi ja tegid selle nimel kõvasti tööd. Nii on need 16 aastat läinud – valimistest valimistesse. Päris esimeste kampaaniate ajal tekitas pingeid, et Martin oli kodus vähe ja kui oligi, siis oli ta telefon kogu aeg punane. Meile oli sündinud väga väikeste vahedega kolm tütart. Kui valimised läbi said, oli meel nii mul kui ka tal loomulikult mõru. Kahju oli ajast, muret tegid kampaaniaga tekkinud võlad, ja keeruline oli säilitada ka usku, et see kõik kunagi üldse kuhugi viib. Samas jällegi – milliseid positiivseid elamusi ja emotsioone sai kogeda, kui Martinit kutsuti näiteks kuhugi saatesse ja ta esines nendes järjest ja järjest paremini, öeldes otse ja keerutamata välja asju, mille peale teised saatekülalised vaid õhku ahmisid, aga mida publik telerite ees oli juba ammu ja ammu oodanud,” meenutab Eeva vältimatult vajalike kogemuste kogunemist.
Nii, nagu teadsin 20-aastasena, et tahan saada kuue lapse isaks, olin ühtlasi veendunud selleski, et minust saab ükskord parlamendi liige.
-Martin Helme
Martin ei salga, et teda on kogu elu ühiskonnaelu ja poliitika vägagi köitnud. „Nii, nagu teadsin 20-aastasena, et tahan saada kuue lapse isaks, olin ühtlasi veendunud selleski, et minust saab ükskord parlamendi liige. Praegu olen kindel, et ühel hetkel töötan ka valitsuse ministrina. Samas vähemalt enda arvates löön ma väga kohusetundlikult kaasa ka kõigis kodustes töödes. Naine küll ütleb, et pesumasina ligi ei maksa mind lasta, sest ei ma ei sordi pesu piisavalt õigesti, aga nõudepesumasina ja kardinapuu seina kinnitamisega saan küll hakkama. Ehitame oma Pärnumaa maakodu suuremaks ja avaramaks. Mulle meeldis väga müüri laduda, katust panna ja põrandat valada. Kõige suuremat peavalu teevad maalritööd: pahteldamised ja värvimised ja mis kõik veel. Need on nii tüütud ja kipuvad mul valesti minema,” räägib Martin muheldes.
Eeva lisab, et nad ei ole peres igapäevatöid otse ära jaganud. „Kui mul on millegi tegemisel abi vaja, siis ta alati ka aitab. Ta ei ole selline mees, kes arvab, et kui mina „istun” lastega kodus, siis ongi kogu see rinne on minu jagu. See on meie kodu ja meie pere, võrdselt oluline meile mõlemale. Ja kui meie juba ühiselt millegi eest väljas oleme, siis tuleb ka hea asi,” teab Eeva.
Eeva ei pane pahaks, et ajaloolasest kaasal ei tule kõik ehituslikud vigurid ja sisetööd kõige paremini välja. Eeva tunnustab Martinit selle eest, et mees on lastele väga, väga hea isa. „Tõesti kohe. See, et Martinil on pikad tööpäevad ja alati tuleb kodus veel tööd edasi teha, ei tähenda, et ta ei osale laste kasvatamisel. Ta on lastele kogu aeg olemas. Kõik tüdrukud on meil täiesti erilaadse iseloomuga. Martin on leidnud viisi, kuidas igaühega omal moel suhelda. Näiteks meie keskmine tütar Iris on juba praegu väga kindlate ja väljakujunenud põhimõtetega. Neil läheb Martiniga aeg-ajalt väga tuliseks vaidluseks. Kumbki ei tagane oma seisukohtadest, mis ongi õige. Iris saab neist vaidlustest hindamatu kogemuse. Edwardiga [pere ainus poeg ja eelviimane laps – toim] käis isa suvel igal õhtul rattaga sõitmas, nad loopisid kivikesi merre ja turnisid muulil. Arvan, et kõik lapsed hindavad täiskasvanuna väga kõrgelt väärtusi, mis nad kodust kaasa on saanud,” usub Eeva.
Martin Helme koos perega.
Õhu, armastuse ja missioonitunde eest arveid ei maksa ja peret ei toida. Aastaid tagasi, veel krooniajal, tehti arvutus, et keskmiselt kulub ühe lapse peale kuni tema 18-aastaseks saamiseni üks miljon krooni ehk praeguses vääringus 64 000 eurot. See teeb 3600 eurot aastas ehk napilt üle 300 euro kuus.
Seega peaksid ema-isa kulutama viie lapse inimeseks kasvatamise peale kulutama minimaalselt 1500 eurot kuus. Martini hinnangul on kahtlemata kõige kallim ja ebarentaablim sünnitada ja kasvatada üles ainult üks laps. „Laps kasvab nii ruttu riietest ja vankrist välja, et kui sa plaanidki ainult ühte last, siis see lapsuke on küll praktiliselt luksuskaup,” muigab Martin.
Martin on lastele kogu aeg olemas. Ta on lastele väga, väga hea isa.
-Eeva Helme
Nende peres on läinud selles mõttes õnnelikult, et perekond on suur ning õed on saanud kanda üksteise rõivaid. „Mind häirib kohutavalt Eestiski juurdunud kadakasakslik mentaliteet, et sünnib see üks ja ainus laps ja siis räägivad vanemad, et nende lapsel peavad olema ainult kõige paremad ja kallimad mänguasjad ja riided või vanker. Selline poputamine ja ülehellitamine mõjub inimesehakatisele igal juhul halvasti. Lapsel peavad olema korralikud ja head rõivad, aga kindlasti ei pea lapsekäru maksma 2500 eurot või kombinesoon 200 eurot. See on arulage! Eestis on üldse rõivaste hinnad kohutavalt kõrged. Nii kõrged, et ma ei tihanud endale hiljuti kaubamajast uusi teksaseid osta, kuigi ma olen riigikogu töö tõttu Eesti oludes kõrgepalgaline,” räägib Martin.
Teine pool, mida pereisa eraldi rõhutab, on tõik, et tegelikult on lapsed investeering. „Tõsi, alguses on mõningad kulud, aga nii on igasuguse investeeringuga, eks. Aga kui ma mõtlen neile üksikutele vanainimestele, kes on vanaduspõlves täiesti mahajäetud, kes ei saa võib-olla iseseisvalt poeski käidud ja kellel ei käi kedagi külas, siis… Tervis ei ole kõrges vanuses enam niikuinii kellelgi kõige parem. Minu vanaema oli viis aastat elu lõpust täiesti pime ning vanaisa jäi elu viimastel aastatel voodihaigeks ja suri vähki. Nad elasid küll koos, kuid üks ei suutnud teist aidata,” mäletab Martin.
„Meie lapsed on Eeva ja minu vanaduspõlve kindlustuspoliis. Mul on laste peale vähem kahju raha kulutada kui enda peale. Lõppude lõpuks, igapäevaelu on niikuinii kulu: sööd väljas – kulu, käid teatris – kulu… Kulutustest ei pääse kuidagi. Mõni aasta tagasi hakkasime maal suvemaja ehitama. Sinna läheb palju raha. Võib-olla see maja on vahepeal hoopis lastest tühi, aga ühel hetkel on seal juba lastelaste kisa ja jooksmine,” ei näe Martin vähemalt 3–4 lapsele alternatiivi.
Eeva on kõik viis last sünnitanud Martini pilgu all. Isa on kõigi laste nabanööri läbi lõiganud. „Peab ütlema, et nabanöör on väga sitke asi,” nendib Martin.
Martin koos poeg Edwardiga Pärnumaal puhkamas.
Meestel on tihtilugu sünnituse juures viibimisest väga mitmekesised muljed. Millised on Martini mälestused? „Täielik abituse tunne. Ma ei saa mitte midagi teha, kuigi näen, et naisel on valus ja raske. Jah, võib-olla saan ta laubalt higi pühkida või selga masseerida, aga see on ka kõik. Aga kui lapsuke viimaks sünnib, teeb selles maailmas oma esimese vääksu, siis mingi veri või muu ei tähenda selle kõrval mitte midagi. Vastsündinu on nii õrn ja abitu. Ja sa tunned, et ta on kohe sinu oma. Kohe. Ma ei suuda aru saada, kuidas mõnedel inimestel on südant vastsündinu hüljata või jätta ta hoolitsuseta. Eeva ütleb samamoodi, et hetkel, kui laps rinnale tõstetakse, on kõik valud ja raskused ununenud. See on tegelikult kirjeldamatult ilus hetk ja tunne,” sõnab Martin tasa.
Ühtlasi kinnitab ta, et iga uue lapse sünniga ei ole vanemad õed ja vend seepärast vähem armsad. „Kõik on väga kallid ja tublid. Üheksa kuud, mil last ootame, on samal ajal ka ettevalmistusaeg uue pereliikme lisandumiseks perre. Ta kasvab juba selle aja vältel meiega kokku. Kui Edward tuli esimest korda Gloriat haiglasse vaatama, kallistas ja silitas ta titat kohe. Ei mingit võõristust,” rõõmustab Martin.
Kuidas on Eeva ja Martini lapsed nime saanud? Martin meenutab, et esimese tütre Helena nimi tuli kuidagi loomulikult ja lihtsalt. „Aluseks on Kreeka mütoloogiast pärit ilus Helena – maailma kõige ilusam naine, kelle pärast puhkes Trooja sõda,” täpsustab isa. Teise tütre Irise nime leidmiseks võttis Martin koos Eevaga uuesti ette antiigileksikoni. „Kreeka mütoloogias oli Iris jumalate käskjalg, Hera ümmardaja, kes laskus maale vikerkaarel,” selgitab Martin. Kolmanda tütre Viktoria nime pakkus Martin, ja nii jäigi.
„Edwardi puhul tegime kõik viiekesi tabeli, kuhu kirjutasime igaüks oma lemmiknimed. Demokraatliku hääletusega jäi sõelale Edward,” räägib Martin. „Mul on selline tunne, et kui sünnib laps, siis tal on justkui nimi endal kaasas. Nii ka Edwardi puhul. Vaatan seda meie väikest Etut: ta on Edward, mitte Eduard, kuigi need nimed kõlavad sarnaselt. Meile on eriti Edwardi puhul ette heidetud, et miks me ei ole pannud korralikku eesti nime. Eduard ei oleks vist ka sobinud – oleks tulnud valida ikka Vambola, Lembitu või Vihalembi vahel,” lisab Eeva.
Eeva ja Martin ning nende neli last on ristitud. Viies, Gloria, ristitakse samuti, kuid mõne aja pärast. „Siin on kaks poolt. Esiteks, Eesti kuulub kristlikku kultuuriruumi. See ruum annab meile kaasa teatud väärtused ja tõekspidamised terveks eluks. Teiseks, nende väärtuste tunnistamise ja heakskiitmisega sa võtad juba maises elus vastu igavese elu ja annad oma elu Jumala kätesse. Kes seda usub, tunneb jumala tuge iga päev. Kes ei usu, sellel ei ole muidugi ka leeritamisest ega ristimisest abi,” mõtiskleb Martin.
Martin koos abikaasaga.
Eeva, Te olete nutikas, hea sõnaga naine. Miks Te ei ole ise poliitikasse läinud?
Ega see nüüd nii lihtne ka ole, et lähen ja olen. Et saada poliitikuks, tuleb enne meeletult tööd teha. Riigikoguski on enamik minu meelest lihtsalt liikmed ja palju vähem need, keda võib poliitikuks nimetada. Mul ei ole siiski selliseid omadusi, mida naispoliitikutes kõrgelt hindan. Olen tugev tagalas, ja tugevat tagalat on Martinil kõige rohkem vaja. Mul hea meel, et saan lastele kogu aeg olemas olla. Tunneksin ennast ilmselt pidevalt süüdi, kui mul oleksid niisama pikad päevad nagu Martinil ja lapsed peaksid justkui iseenesest üles kasvama. Naine, keda ma väga tahaksin poliitikas näha, on Martini kaksikõde Maarja.
Kas jagate kõiki EKRE seisukohti?
Kindlasti jagan põhiseisukohti. Neid punkte või EKRE poliitikute väljaütlemisi on vähe, mida ma ei jaga või millega nõus ei ole, aga neid siiski aeg-ajalt on. Hea meel on sellest, et EKRE on parlamendis – ja millise muutuse on see väike fraktsioon toonud Eesti poliitmaastikule. Olukord on ikka hoopis teistsugune kui eelmise riigikogu koosseisu ajal. Muutuvad asjad, mille muutumist enam ei uskunudki. See kõik annab jõudu.
Kas tunnete vahetevahel puudust igapäevasest töölkäimisest, headest ja parematest kolleegidest, õnnestumistega kaasnevast adrenaliinipuhangust?
Töötasin enne Edwardi sündimist Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis teabejuhina. Mul oli tõesti äärmiselt huvitav töö ja palju suurepäraseid kolleege. Olen teatris üles kasvanud, kui nii võib öelda. Mu mõlemad vanemad töötasid Vanemuise teatris, ja see, et ma sain tööle teatri- ja muusikamuuseumi, oli justkui loto peavõit. Kõigest sellest ma aga veel puudust ei tunne, sest olen keskendun praegu meie perele ja lastele ning annan siin endast kõik. Tööle jõuan ma kindlasti kunagi tagasi; kuhu ja mida tegema, seda näitab aeg.
Kas vahel on kõigest ja kõigist kõrini ka? Nii totaalselt kõrini, et ostaks üheotsapileti Galapagosele ja jääkski sinna?
Muidugi! Aga mitte nii, et tahaks argipäevast kuhugi pageda. Üheotsapiletiga oleksin tahtnud siis ükskõik kuhu ära sõita, kui EKRE riigikokku sai. Need esimesed kuud või tegelikult terve esimene aasta oli väga pingeline. Poleks uskunud, et isegi minul on kasvanud võrreldes selle ajaga palju-palju paksem nahk ja üheotsapiletit sooviksin järjest harvem. Palju toredam on teinekord kaheotsapiletiga kusagil ära käia.