Suur osa ühiskonnast on minetanud arusaamise mõistest “kriis”

Praegune eriolukord, millisesse on segatud pandeemia ja sellest hargnevad eraldi kriisid, ei ole veel paljude inimeste, sealhulgas poliitikute mõttemaailma täies jõus jõudnud.

Kõige tähtsam on praegu aru saada sellest, et kogu maailma tabanud üldkriisi põhjuseks on pandeemia, ühe surmahaiguse levik üle planeedi. See tähendab, et majandusest, inimõigustest või millest muust rääkides tuleb piirangute taga näha haigust, mitte kellegi tegemisi.

Sellest ei ole aru saanud näiteks põllumehed ja teised ettevõtjad, kes süüdistavad valitsust võõrtööjõu sissevedamise piiramises, andmata endale aru, et nii hoitakse eemal viirust ja et postsovjetliku mõtlemisega Ukrainast on haiguse tulek kõige tõenäolisem – varsti võivad ka sealt pärit lüpsjad tõvevoodil vaevelda, lehmad aga jäävad ikkagi lüpsmata.

Sellest ei ole aru saanud ka poliitikud, kes räägivad põhiseaduslikest ja inimõigustest, demokraatiast, võimupiiride ületamisest ja nii edasi – praegu aga võideldakse kõige suurema inimõiguse eest, milleks on õigus elule.

Laostuvate majanduste, liikumispiirangute, suletud piiride, teatud õiguste piiramise ja veel palju ebameeldivate asjade taga ei ole valdavalt ei majanduslikud seaduspärasused, poliitilise võimu möödalaskmised või pahatahtlikkus ega muu, mis tavaliselt kriise tekitab, vaid haigus, mille vikatitööd on vaja piirata – just see ei jõua paljudele, eriti opositsioonipoliitikutele, pärale, sest nemad seostavad toimuvat valitsuse “sügelevate näppudega”. See tähendab, et kriisi tegelikku olemust nägemata kasutatakse see opositsiooni kitsastes huvides ära.

Paljudel on raske aru saada, et “kriis” tähendabki seda, et miski läheb väga paigast ära. Riigilt nõutakse sageli sisuliselt seda, et ta tagaks ühiskonna toimimise täpselt samasugusena, nagu kriisivälisel ajal. Kriis aga tähendabki seda, et palju asju tuleb koomale tõmmata ja uute oludega arvestades edasi elada. Kui me saame tavapärast elu elada, siis tähendab see, et kriis on läbi.

Kolmandana paistab silma see, kui palju loodetakse riigile ehk võimulolijatele, kellel aga on kasutada vaid need ressursid, mida on neile ühiskonna hüvanguks kasutada andnud maksumaksjad. Riigivõimu ülesandeks on neid targalt ja õiglaselt kasutada ning lisa otsida, kuid kui midagi võtta pole, ei võta sealt ka mistahes valitsus.

Paljud ei saa aru sellestki, kui palju oleneb inimestest endist – alates kodus istumisest, mis takistab viiruse levikut, kuni ettevõtja tarmukuseni endale ise midagi korraldada, mitte aga ainult riigile loota, näiteks tööjõu osas. Eesti ettevõtjad on ilmselt ära rikkunud projektipõhine rahaküsimine EL-ist, mis on täielikult välja suretanud oskuse ise vajaminev leida.

Meil on kõvasti puudu arusaamisest, et praegune eriolukord ei ole kergelt mööduv köha, vaid see ongi väga eriline ja kõiki piirav eriolukord, mille taga on üha rohkem inimelusid neelav pandeemia.