17.03.2022
Eesti peab Ukrainat toetama ka siis, kui lääneriigid teda halvale rahule kallutavad. Pilt on illustratiivne.
Seda on südantsoojendav vaadata, kuidas eestlased ja ka Eesti riik kogu hingest püüavad Ukraina sõjapõgenikke aidata. Nüüd on ju tõesti tegu tegelike sõja eest pagevate naiste ja lastega. Mitte nii, nagu kusagilt Lähis-Idast või Aafrikast hea elu peale tulevad noored täisjõus mehed, kellel seljas uhked riided ja käes viimase mudeli mobiilid.
Samal ajal nad nõuavad omale kõiki Lääne hüvesid, soovivad et neile tehtagu kõik ette-taha ära ning elu käik ka siin nende tavade ja reeglite järgi. Nad on isegi demonstratiivselt minema visanud neile antud toidu. Need on vaid mõned näited, kuidas käituvad pseudo-sõjapagulased.
Kuid kõigel on ja peab olema ka mingi mõistlik piir. Muidugi oleks suurepärane, kui väike Eesti saaks aidata kõiki maailma kannatavaid inimesi. Neid on kindlasti sadu miljoneid, kui arvata nende hulka ka nn pseudo-sõjapõgenikud. See on muidugi utreering, meie võimekuse piirid tulevad palju-palju varem ette.
Üheks piiriks on muidugi meie majanduslik suutlikkus. Arusaadavalt ei saa me pikalt kümneid tuhandeid pagulasi kõige vajaminevaga varustada ega tagada ka neile haridust, koolitusi, sõnaga kõiki vajaminevaid teenuseid. Siin ongi suurtel riikidel, kus on juba arvestatav ukrainlaste kogukond, palju suurem potentsiaal ukrainlaste integreerimiseks ja aitamiseks. Neil on piisavalt neidsamu ukrainlasi, kellega mehitada pagulastele vajalikke koole, lasteaedasid ja muid tugistruktuure.
Meil siin Eestis on pea võimatu midagigi samaväärset neile pakkuda. See nõuab tohutuid ressusrsse ja oleks tegelikult ka mõttetu. Me ei pea duubeldama nende riikide võimekust, kes saavad sellega palju paremini hakkama. Juba ongi kuulda, et enamus siia saabunud ukrainlasi (sh ka (Ida-) Ukraina venelasi) soovivad oma lapsi panna venekeelsesse kooli. Venekeelne kool peaks jääma minevikku, pole mingit vajadust taastoota umbkeelseid. Seda pole vaja ka tuleviku Ukrainale.
Muidugi ei tähenda see seda, et me ei peaks aitama. Muidugi peame aitama, ja me teemegi seda, kuid targalt, et oleks hea ja kasulik nii pagulastele, kui ka meile endile. See ei ole egoism, see ongi armastus ja hoolimine, kuid mitte pime ja hurraa-paatoslik, vaid tark ja ratsionaalne.
Me peame alati meeles pidama, et meil siin Eestis on muulaste osakaal 30% ringis (mida kinnitab ka ÜRO statistika). Selle näitajaga oleme me Lätiga Euroopas eesotsas. Sellist protsenti ei ole ei Rootsis, Prantsusmaal, Saksamaal ega teistes nö suurte muulaste osakaaluga riikides. Needsamad riigid on ka meile pidevalt rääkinud solidaarsuse vajadusest, mingitest väärtustest jms. See kõik on ju väga tore, kuid enne võiksid nad olla meiega solidaarsed ja võtta oma riiki vastu samuti 30% muulasi. Siis võivad nad uuesti tulla rääkima solidaarsusest.
Asi on tegelikult täiesti puhtpragmaatiline, kuiv fakt: kui me ei viljele tarka pagulaspoliitikat (sinna hulka kuuluvad ka vabalt Eestisse saabuvad muust rahvusest elanikud), siis oleme lõpuks vähemuseks omal maal. Ongi kõik. See aga on tagasipöördumatu protsess ja see võib toimuda üsnagi märkamatult, kuid ühel päeval avastad, et enim hääli saab muulaste partei, nemad otsustavad, kuidas siin tuleb elada, keda toetada jne. Siis on aga juba lootusetult hilja…
Kristjan Mänd