Suured “Ukraina sõbrad” muutuvad kohe kidakeelseteks, kui neil tuleb oma “jamade” kohta vastuseid anda

Võimupoliitikud Reformierakonnast, Eesti 200-st ja sotsidest on suure auditooriumi ees lausa nõretavalt ja läägelt Ukraina sõbrad, aga kui sel teemal on mingeid probleeme, siis ei taha nad sellest teps mitte rääkida.

Seda oli näha kolmapäevases valitsuse infotunnis, kui peaministri sussides siseminister Lauri Läänemets üritas igati teemast kõrvale tõmbuda, kui jutuks oli sõjahüsteeria linnapildis ja selle mõju siinsetele ukraina põgenikele.

Nimelt vahendas EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid ühe inimese juttu, kes elab ühes neist majades, mida on linnapilti üles pandud “kunstiteostel” kujutatud sõjas purustatuna. Just neis korterites, mida plakatil on näidatud rusudes olevana, elavad praegu ukraina põgenike pered, kes näevad oma praegust kodu “kunstiteostes” taas varemeis.

Kui jutt oli ukraina põgenike võimalikest reaktsioonidest, tunnetest ja läbielamistest siis, kui nad neist plakatitest mööduvad, ei olnud Läänemetsas enam grammigi muret ukrainlaste pärast, kes peavad oma maja taas purustatuna nägema, vaid ta rääkis sellest, et igaüks näeb kunsti omamoodi.

Teine küsimus, mille peale Läänemets kohe vassima hakkas, oli mobilisatsiooniealiste ukraina meeste Eestis viibimine, samas kui Ukrainal on rindemehi puudu, nende keskmine vanus on kõvasti üle 50 ning president Zelenski otsib noori mehi välismaalt taga. See on võimuliidule ebameeldiv teema, mille puhul nii Läänemets kui ka Kaja Kallas hakkavad kohe otsima põhjendusi, miks seda teha ei saa, selle asemel et üritada midagi Ukraina heaks siiski ära teha. Peaminister väitis koguni, et kui neil on rahvusvaheline kaitse, siis ei tohi neid puutudagi. Väga mugav põhjendus Kaja Kallasele ja desertööridele, kuid ebamugav ja hukutav Ukrainale.

Kindlasti ei soovi ei Kaja Kallas, Lauri Läänemets ega Hanno Pevkur kommenteerida seda, et Eesti initsiatiiv” miljoni mürsu tarnimiseks Ukrainale 20. märtsiks teostus vaid poolenisti ning Ukraina armeel jäi Avdijivka all tulejõust vajaka, sest nagu ütles Zelenski Müncheni julgeolekufoorumil, puudu on just suurtükimoonast ja Lääs ei suuda Ukrainat tõhusalt aidata. Eesti võimupoliitikutel on “Eesti initsiatiivi” tõttu moraalne vastutus, mida nad aga ei taha kanda.

Ja kõige valusam teema just Eesti 200-le on nende hääletooja Johanna-Maria Lehtme ja Slava Ukraini skandaal, mis jättis sõdiva riigi ilma suurest summast annetustest ja külmutas kinni kogu annetuskampaania. Eesti 200 poliitikud lausa vingerdavad, kui neilt selle kohta uurida, ka uurimisasutused üritavad teemat meeleheitlikult vaiba alla pühkida ning Toomas Uibo nõudis kriitikutelt koguni kuriteotõendeid, kui nood Lehtmet milleski süüdistavat. Ise nad oma aferisti hukka ei mõista, nad ei nõua uurimist, nad ei taha midagi tunnistada ega ise sisemiselt puhastuda, nad tahaksid piinliku loo lihtsalt unustada, kuigi see röövis ukrainlastelt omajagu raha.

Kui Kaja Kallas viibis koos president Zelenskiga kaamerate ees ja ajakirjanikud küsisid Ukraina liidrilt Slava Ukraini skandaali kohta, millest too polnud kuulnudki, oli Eesti peaministri kiire vingerdamine lausa rabav, ta üritas paaniliselt silme ette kerkinud fiaskot kuidagi summutada.

Siit koorub välja küüniline pilt: Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid on meeletud Ukraina patrioodid, kui prožektorid on nende peal ja kõlarid sisse lülitatud; kui aga nende Ukraina-poliitika vähegi kuskilt kinni jookseb, ei taha nad vastutada, isegi mitte rääkida, nad üritavad juhtunu vaiba alla lükata. Sellised kahekeelsed Ukraina-patrioodid siis.

Uued Uudised