Suured valed Aafrika ajaloos – mida tasub teada näiteks naispresidendi saanud Tansaaniast

Aafrika ajalugu pole alati selline, nagu sageli uudistest võib lugeda – sealhulgas ka äsja esimese naispresidendi saanud Tansaania oma.

Samia Suluhu Hassan vannutati reedel Tansaania esimeseks naispresidendiks, kui riigi senine president John Magufuli suri kaks päeva varem ootamatult salapärase haiguse tõttu, vahendab BNS agentuuri France Presse (AFP).

Hassan on sündinud 27. jaanuaril 1960 Sansibaril, mis oli ajalooliselt suur orjandus- ja kaubanduskeskus India ookeanis. Kui nüüdne president sündis, oli Sansibar veel sultanaat ning ta ühines emamaa Tansaaniaga neli aasta hiljem, kirjutatakse uudises.

“Ühinemine emamaaga” ongi suur vale. Briti koloonia Tanganjika sai iseseisvaks 9. detsembril 1961 ja Sansibar 10. detsembril 1963. “Kaks riiki ühinesid 26. aprillil 1964”, kirjutab Vikipeedia – tegelikult hõivasid Tanganjika väed jõuga Sansibari ja allutasid ta vägivaldselt “emamaale”.

Sellest kirjutas ka Eesti Päevaleht 2005. aastal: “Sansibar kaotas iseseisvuse 1964. aastal, kui saar ühendati toore jõuga Tanganjikaga ning ühendatud riigi nimeks pandi Tansaania. Sansibari elanike rahustamiseks ja vaigistamiseks on keskvõim seal teinud hulgaliselt järeleandmisi, millest teised Tansaania regioonid ei tohi unistadagi. Sellegipoolest pole kohalikud elanikud maha matnud lootust kunagi tulevikus sõltumatu Sansibari riik taastada.”

Tegelikult ei ole selline juhtum Aafrikas sugugi haruldane. Nii annekteeris pika iseseisvusajalooga Etioopia endise Itaalia koloonia Eritrea 1952. aastal ja muutis ta oma 14. provintsiks. Etiopiseerimise mõjul tekkis Eritreas 1960. aastatel iseseisvusliikumine. Sellest sai alguse 30-aastane Eritrea iseseisvussõda, mis lõppes alles 1991. ÜRO järelevalve all korraldatud referendumil hääletasid eritrealased ülekaalukalt iseseisvuse poolt. Eritrea Riik kuulutas välja iseseisvuse ning saavutas rahvusvahelise tunnustuse 1993.

1975. aastal loobus Portugal oma Aafrika kolooniatest, sealhulgas ka Angolast ja sellest põhja pool asuvast Cabindast. Kuigi kabindalased soovisid iseseisvust, vallutas Angola marksistliku MPLA võimule tulles ka naftarikka Cabinda ja muutis selle oma riigi osaks.

Hispaania koloonia Lääne-Sahara aga jaotasid Maroko ja Mauritaania omavahel, viimane aga loobus kohalike iseseisvuslaste vastupanu tõttu oma osast ning praegu valitseb seal segane olukord, kus pool maast on Maroko käes, teises pooles aga tegutseb iseseisvuslaste Polisario Rinne.

Ka Aasias on selliseid näiteid küllaga – Indoneesia hõivas 1975. aastal endise Portugali koloonia Ida-Timori ja kuulutas ta oma 27. provintsiks. Idatimorlastel õnnestus pika sõja järel iseseisvus 2002. aastal taastada. Varem oli Indoneesia enda kätte haaranud paapuatega asustatud Irian Jaya – Indoneesia alustas Lääne-Paapua okupeerimist 1. mail 1963 ning inkorporeeris selle riigi koosseisu 1969. aastal. Idaosas on paapuatel oma riik Paapua Uus-Guinea.

Aafrika Saheli piirkonnas tekitab siiani suuri pingeid kuni kodusõdade ja võõrsekkumiseni (Barkhane missioon) mitmete riikide sunniviisiline kokkupanek – Malis, Nigeris, Tšaadis ja Sudaanis elavad põhjaosa kõrbetes berberid, tuareegid ja araablased, lõunaosas aga neegrid, kusjuures esimeses kolmes riigis on võim mustade, Sudaanis aga araablaste käes, mistõttu lõi sellest riigist 2011. aastal lahku negroidne Lõuna-Sudaan.

Seda tausta ei taheta eriti avalikustada, kui räägitakse Prantsusmaa sõjalisest missioonist Aafrikas islamistide vastu – viimased on hiljem pildile ilmunud, sõda aga algas neis riikide juba Põhja-Lõuna vastuoludest.

Seega siis on Kolmanda maailma rahvastel oma ajalugu, mis sageli erineb kirjapandust – selles on rohkem vägivalda kui “vabatahtlikku liitumist”.