Augusti lõpus pidas Süüria noor aktivist Rime Darius kõne Serbia pealinnas Belgradis. Oma kõnes rääkis ta sellest, milline on olukord praegu islamistide rünnatavas Süürias ja millise pilguga vaatavad tavalised süürlased neid, kes sel raskel ajal oma kodumaa maha jätavad. Avaldame tema kõne siinkohal täiskujul.
Head sõbrad, ma seisan teie ees Süüria kodanikuna, et selgitada teile olukorda minu maal. See on tähtis ka Serbia jaoks. Varem olime me armastatud ja austatud rahvas. Enne seda sõda oli meie põhiprobleemiks Palestiina. Me tahtsime lahendada oma probleeme, mis olid praegustega võrreldes väikesed: bürokraatia, korruptsioon mõningatel aladel. Me ei teadnud midagi ebaõiglusest, terrorismist ega kuritegevusest. Me tegime viimased 10 aastat enne sõda tööd ja astusime suuri samme. Kõige tähtsam, et enne seda sõda ei olnud põgenikke Süüriast.
Meil oli tugev rahvuslik identiteet. Need, keda te näete Belgradi tänavatel teel Saksamaale või Hollandisse, ei ole tõelised süürlased. Ärge mõistke mind valesti, ma armastan oma rahvast, aga minu rahvas võitleb Süüria eest, meie kodumaa eest.
Jah, need põgenikud on kannatanud, aga kes ei oleks selles sõjas kannatanud? Miks ülejäänud süürlased jäävad kodumaale ja võitlevad? Kui nad on tõesti põgenikud, siis jääks nad paigale esimesse turvalisse paika, kuhu nad jõuavad, mitte ei võitleks Ungari politseiga, sest nad tahavad Saksamaale jõuda. Mul on küsimus: kui Lääs ei taha neid põgenikke või ei taha, et nad merel hukkuks, siis miks Lääs ei lõpeta oma sanktsioone Süüria rahva vastu, mis on meile juba maksnud 143 miljardit dollarit?
Miks Lääs ei aita süürlastel oma kodumaale jääda, toetades Süüria armee pingutusi võitluses terroristidega, et teha Süüria taas turvaliseks riigiks? Miks Lääs ei aita selle rahaga, mis kulub põgenikele, üles ehitada inimeste hävinud maju? Nad võtavad meilt ära inimesed, kes võiks selle riigi üles ehitada. Nad tahavad murda Süüria ja Süüria rahva. Nad tahavad röövida Süüria arstid ja parimad üliõpilased, ja see põhjustab ajude väljavoolu. Lisaks tahavad suured korporatsioonid odavat tööjõudu, et langetada palku.
Me oleme kaotanud 100 000 sõdurit võitluses ekstremistidega. Ma ei näe, et Lääs nende pärast nutaks. Need, kes on ohverdanud oma hinged meie rahva kaitseks, jättes seljataha oma vaprad perekonnad, on väärt seda, et neid aidataks. Aga Lääs nutab selle inimese pärast, kes hukkus, püüdes ära joosta ja oma maa maha jätta. Paljud neist [põgenikest] on džihadistid ja neile makstakse tuhandeid eurosid. Kuidas saab nii olla?
Sellest rahast, mille viieliikmeline pere kulutab, et Euroopasse jõuda, piisaks, et osta maja mõnes turvalises Süüria paigas ja leida uus töökoht ning ära elada. Need ei ole põgenikud, need on majanduslikult motiveeritud immigrandid. Viis aastat kestnud sõja järel peab meie merevägi endiselt kinni oma rahvusvahelistest kohustustest. Meie rannik on hästi valvatud ja sealt ei pääse läbi ükski paat immigrantidega. Veel üks trend on kristlaste äraviimine Süüriast, mis tähendab, et üks kõige iidsemaid kristlikke alasid jookseb kristlastest tühjaks. See, mis praegu Süürias toimub, on sarnane sellele, mis toimus varem Serbias. Sihtmärgiks on võetud meie identiteet, meie ühtsus, meie iseseisvus.
Ma tahan rõhutada, et Süüria ja Serbia rahvas on alati olnud sõbrad. Meie ortodoksi kogukond on suur ja respekteeritud. Süüria pole tunnustanud Kosovo iseseisvust ja meil on palju ühiseid vaenlasi. Te peaksite seda teadma, kuna teiegi võitlete Uut Maailmakorda toetavate poliitikute, USA huvide ja massiimmigratsiooni vastu. Samal ajal päästate te paljude inimeste elusid ja nende tulevikku. Me oleme tihedalt seotud. Needsamad Albaania terroristid, kes varem võitlesid Kosovos, tapavad nüüd tsiviilelanikke Süürias – ja seda võimaldavad needsamad korrumpeerunud poliitikud USAs, nende liitlased Euroopa Liidus, ja nende järgijad siin Serbias. Ja pidage meeles, et seesama massiimmigratsioonilaine ujutab ühel päeval üle ka Serbia.
Head sõbrad, kõik, mida ma teilt palun, on seista oma rahvaga meiega õlg õla kõrval, kaitstes samal ajal iseennast ja meid. Seiske meie armee kõrval, sest kui me peaks selle sõja kaotama, ei piirdu džihadistid ainult Süüriaga.
Koos peame me vastu kuni lõpliku võiduni.
Aitäh teile!