“Suurtele sõpradele” lootmine on võtnud Eesti poliitikutelt pealehakkamise ja vastutustunde

Eesti on juba peaaegu 20 aastat olnud Euroopa Liidu ja NATO liige, mis aga on kõige hea kõrval mõjunud halvasti poliitikutele otsustusvõimele ja on võtnud neilt vastutustunde oma maa käekäigu eest. Peremeestest on saanud sulased.

Milline kriis ka Eestit ei tabaks, ikka loodetakse, et tuleb keegi ja kaitseb meid (kuigi oleme ka ise NATO), et kusagilt sõidab kohale raharong (taastefondi raha, mis on tegelikult tagasimakstav laen), et keegi otsustab meie eest ja nii edasi. Kui näiteks kaoks mõni liit päevapealt, siis ilmselt ei oskaks enamik poliitikuid kuidagi edasi olla.

Seda häda on eriti näha praeguse Kaja Kallase valitsuse puhul. Peaminister tormab mööda maailma ringi, ühe suure juurest teise juurde, aga oma kodus ei oska midagi teha. Koroonakriisis oli PortoRollo valitsus saamatu ja venitas ennast kuidagi piirangute lõpuni välja, julgemata lõpparvet siiski teha.

Sama on praeguse põgenikekriisi puhul – ka see tabas Kaja Kallast ootamatult ja 20 000 on juba kohal, enne kui valitsus hakkab alles liigutama, majutust otsima, lisaeelarvele mõtlema ja nii edasi. PortoRollo kamba puhul pole lootagi, et mingiks kriisiks ette valmis ollakse – liigutama hakatakse alles siis, kui häda juba oma õuel on.

Eesti pole valmis ka sõjaks, ei keskmaa õhutõrje ega elanikkonna kaitse (varjendid) poolest. Valitsus lihtsalt istub, käed rüpes, opositsiooni pealekäimise järel võetakse midagi justkui ette, ise aga loodetakse endiselt, et äkki Putin ikka kardab NATO-t sedavõrd, et ei julge Eestit rünnata. Aga seda usuti ka Ukraina puhul.

Suured liidud nagu EL ja NATO on head asjad, aga eriti just Reformierakond on unustanud, et need töötavad kollektiivsel alusel, ehk siis abistatakse Eestit, kes ise ennast kaitseb. Vaja on suhtumist, et ollakse võrdsed võrdsete seas koos kohustuste ja võimalustega, aga liberaalsed poliitikud loodavad, et teised tulevad ja teevad ära, meilt saavad tükikese meie suveräänsust vastu.

Eesti võimupoliitikud peavad endas taasleidma vastutustunde ja pealehakkamise, seda nii, et kriisideks oleksime me juba valmis ja need ei tabaks Eestit ootamatult, lahendused aga peame ise leidma ning koos liitlastega ellu viima. Praegu on viimane aeg seda teha kaitsevõimekusega, mis tuleb kiirkorras korda saada, ning ka pagulaskriis tuleb kontrolli alla võtta, mitte lasta sel isevooluteed minna.

Sõbrad ja liitlased on head, aga ise peab ka mehe eest väljas olema – nii võiks kokku võtta selle, mida on Eestil vaja valmistumisel kriisideks.