Süütuse presumptsioonil on mõtet ainult siis, kui see kehtib alati, kõikjal ja igaühe suhtes

„Lähisuhtevägivald on vaieldamatult võigas nähtus. Ükski oma naist, lapsi, meest, ämma või keda iganes lähedast peksev, ahistav ja terroriseeriv isik ei tohiks pääseda karistuseta ega saama võimalust oma jälki tegevust jätkata.

Selles osas ei saa ega tohi olla mingit kahtepidi arvamust.

Kuid hoolimata sellise kuriteo spetsiifikast ei ole kuidagi mõistlik käsitleda seda kuidagi täiesti omaette nähtusena, eraldiseisvana igasugusest muust lubamatust inimtegevusest.

Samavõrra jälgid on ka tapmine, vägistamine, inimrööv, narkoäri või mistahes muu. Kasvõi lihtlabane poevargus.

On täiesti ebaoluline, kas tegemist on pisivargusega, jõhkra mõrvaga või millegi nö vahepealsega. Kui kellelgi on kahtlus, siis tuleb sellest õigesse kohta teatada, see on loomulik ja vastutustundlik. Aga mis edasi?

Edasine peaks toimuma esiteks loogiliselt ja teiseks inimlikult.

Mistahes KAHTLUSELE vahetult järgnev SÜÜDISTUS ei ole ei loogiline ega inimlik!

Kui kahtlus ei ole lausa jabur ja ebatõenäoline, siis päris kindlasti tuleb seda kontrollida. Kuid seni, kuni kahtlust ei toeta ükski tõend, peab see kontrollimine toimuma delikaatselt ning avalikkusele varjatult. Ei saa olla mitte mingisugust õigustust ükskõik kelle avalikuks süüdistamiseks ainuüksi selle põhjal, et keegi arvas, keegi mõtles, keegi kaebas.

Mul oli isiklik kogemus. Nägin poeriiulil mingit huvitavat vidinat, võtsin taskust telefoni ja tegin sellest pildi. Keegi juhtus nägema hetke, mil ma riiuli ees seistes telefoni taskusse panin. Asi päädis sellega, et tagaruumist saabus (vist) kaupluse juhataja, kes keset rahvahulka süüdistas mind valjuhäälselt varguses. Sealsamas, inimeste silme all tühjendasin oma taskud, kus loomulikult midagi inkrimineerivat ei olnud.

Seega keegi ARVAS, et ma varastasin ning sellele järgnes koheselt avalik süüdistamine ja rünnak minu vastu. Ma ei tea siiani – võib-olla oli rahva seas mõni minu tuttav, kes piinlikkust tundes lahkus enne lõpplahendust ja arvab siiamaani, et ma olen poevaras.

Kõikvõimaliku kuritegevuse olemasolu viitab ühemõtteliselt faktile, et kaugeltki kõik pätid ei jää vahele ega saa teenitud karistust. Kui oleks kaljukindlalt teada, et IGA varas võetakse kinni ja pannakse kongi, siis ei julgeks mitte keegi varastada. Sama lugu kõige muuga, mõrvadest kuni kiirusepiirangute ületamisteni.

Paratamatu on, et mõned (paljud?) pääsevad karistuseta. Sellega oleme sunnitud leppima.

Üks võimalus küll oleks seda olukorda parandada – panna istuma KÕIK, kelle suhtes on kasvõi ebatõenäoline kahtlus või kelle peale keegi kaebab. Kas me sellist „õiglust“ tahaksime? Ilmselt mitte.

Seega peame leppima, et osa pätte jäävad vabadusse selle nimel, et süütud inimesed ei läheks vangi. Muud võimalust lihtsalt ei ole.

Tänapäevasel infoajastul võib täiel määral võrdsustada kohtuliku karistuse avaliku süüdimõistmisega.

Meedia vahendusel ühiskonna teadvuses pätiks tehtud inimene võib küll formaalselt õigeks ja vabadusse jääda, kui tegelikust vabadusest on asi kaugel. Tema ees võivad sulguda üliolulised uksed, seltskondlikud, tööalased, ühiskondlikud, poliitilised. Teda ei kutsuta suguvõsa kokkutulekule, töövestlused lõppevad äraütlemisega, mistahes valimistel ei ole tal lootustki. Igati loogiliselt võib selline „kohtuotsus“ viia alkoholi või narkootikumide rüppe, drastilisemal juhul enesetapuni.

Kui tegemist oli reaalse, kuid tõendamata kuriteoga, siis võiks ehk arvata, et paras talle. Kui aga tõendite puudumine tähendas, et ei olnudki midagi tõendada, siis on ikka nutune lugu küll.

Omaette teema on hirm. Ohvrite kartus tunnistada. Jah, ühest küljest on see psühholoogiliselt mõistetav.

Kuid teisest küljest – kui näiteks minu hoovist varastatakse muruniiduk ja ma kardan sellest teada anda, kuna äkki sel juhul pannakse pihta ka mootorratas ja auto, siis … Jah, mis siis?

Inimlikult võttes on ohvri hirm vägivallatseja ees absoluutselt arusaadav. Kuid emotsioonid kõrvale jättes – mida siis teha? Kui ma kardan kurjategija vastu tunnistada, kui ma selle hirmu tõttu lausa eitan igasuguse kuriteo toimumist minu suhtes – kes ja kuidas saaks mind sel juhul aidata?

Jäädes õigusriigi raamidesse ja seega välistades omakohtu korras lintšimise – millised on võimalused päti karistamiseks, kui ohver ei julge pätti pätiks tunnistada? Sisuliselt ei olegi.

Süü „tuvastamine“ ilma otseste tõenditeta, ilma vahetute pealtnägijateta, ilma ohvrita – see on minek väga õhukesele jääle. Kui luuakse pretsedent, et ongi võimalik keegi süüdi mõista ilma, et miski käegakatsutavalt viitaks kuriteo toimumisele, siis on edaspidi oi-oi-kui-kerged tulema kõikvõimalikud karistused pelgalt kadedate naabrite alusetute kaebuste alusel.

Kui uurija (prokurör) tõesti mistahes põhjusel sügavalt usub, et kodanik X on pätt, kuigi tal puuduvad igasugused tõendatud faktid kodaniku X seotuse kohta kuriteoga, mille toimumise kohta samuti puuduvad igasugused tõendatud faktid – kas siis ei tõuse vägagi õigustatud kahtlus, et äkki uurija siiski eksib?

Minna kohtusse ilma tõenditeta süüdistatava vastu ja isegi ilma faktideta kuriteo toimumise kohta – tundub rumal, kui mis seals ikka, küll kohtunik selle rumaluse lõpetab. Kuid minna ilma selliste tõendite ja faktideta meediasse ning keegi nõretavate emotsioonidega avalikult süüdi mõista – selline tegevus peaks seaduste tasandil olema absoluutselt välistatud. Ja karistatav.

Kui peame lubatavaks „süüdlase“ nimi massidele välja hõigata enne kohtuotsust, ka enne süüdistuse esitamist kohtule, miks ei võiks seda siis teha juba enne kriminaalasja algatamist? Enne kahtluse tekkimist, enne kaebust? Miks üldse oodata, et keegi avalduse teeb? Ajakirjanikel peaks fantaasiat jätkuma. Esilehe pealkirjad „Minister A pilastab lambaid“ või „Riigikogulane B hoiab ämma külmas keldris luku taga“ peaksid tooma klikke nagu muda! Kui hästi see meile meeldiks?

Kui ma arvan, usun, olen kindel, et mu naabrimees piinab keldris kasse, siis on mul elementaarne õigus, tegelikult lausa kohustus sellest asjaomaseid asutusi teavitada. Nemad saavad uurida, nemad peavad uurima.

Kui mul aga lisaks oma kindlale „teadmisele“ ei ole ühtegi tõendit sellise tegevuse kohta, siis ei ole mul vähimatki moraalset õigust oma intrigeeriva infoga meediasse pöörduda. Ja isegi kui mina olen moraalne väärakas ja siiski seda teen, siis ei tohiks vähegi (VÄHEGI!) eetiline ja professionaalne meediaettevõte mind jutule võtta. Veel vähem minu juttu avaldada.

Süütuse presumptsioon omab sisu ja mõtet ainult siis, kui seda rakendatakse absoluutselt alati, kõikjal ja igaühe suhtes. Pöördumatult hävitatud eluga süütule inimesele ei ole õigeksmõistev kohtuotsus just väga lohutav.

Jah, tegelikult tuleks süütuse presumptsiooni rikkumine (koos mõjuvate karistustega) sisse kirjutada Karistusseadustikku.“

Priit Tali, kolumnist