Eesti võimuringkondi võib juba julgelt maffiaks nimetatada, sest stiil, meetodid ja eesmärgid on samad.
Õhtuleht kirjutab: „Kui vaja, teeb süvariik ministri sõbrale riigisektoris kõrgepalgalise koha ja laseb eelmise inimese selles ametis lihtsalt lahti. Välisminister Margus Tsahkna sõber Susan Lillevälist tehti just nii välisministeeriumi pressijuht.“
Postimees: “Pärast seda, kui uue valitsuse siseministriks sai märtsi lõpus Igor Taro (Eesti 200), asus tema nõunikuna ametisse riigikogu esimehe Lauri Hussari (Eesti 200) nõuniku kohalt lahkunud Kadri Napritson-Acuna, kelle ameeriklasest abikaasa, endine Luure Keskagentuuri ohvitser James Acuna tegutseb Eestis mehitamata droonide valdkonnas, milles on oma sõna kaasa rääkida ka siseministril.”
Kommenteerib EKRE poliitik Urmas Reitelmann: „Iga inimene, kes on kunagi kandideerinud mõnel “riigi” korraldatud konkursil teab, et võitja on ALATI ette teada. Kõik nn. avalikud kandideerimised toimuvad üksnes sellepärast, et seadus näeb nii ette. Tööle võetakse reeglina peretuttav, korporatsioonikaaslane, vabamüürlasest loožikaaslane või mugav inimene, kes ei kujune värbajale ametialaseks konkurendiks. Siin peitubki põhjus, miks oleme muutunud riigina ebaõnnestunud luuseriks.
Muide, reaalselt eksisteerib ka süvariigi koostatud salajane nimekiri inimestest, keda mitte kunagi riigitööle ei võeta, isegi kogemata mitte.“
Üks kommentaar loo alt: „Ega inimest, et lambist kandideerib, ei kannatakski võtta. Ta ei tea ju liberaalse riigi toimimispõhimõtetest muffigi. Aga “lainete tegemiseks” sellised kõlbavad.“
Seejuures lisab Postimees: “Hoolimata majanduslangusest jätkus mullu ametnike palgakasv.” Toiduahel tahab ju süüa ja priskelt…
Uued Uudised