06.08.2018
Nõukogude ajal oli üks populaarne laul immigrantidest ja tööjõu sisseveost, mida lauldi tavaliselt kitarri saatel ja linna nimi varieerus sõltuvalt esitaja elukohast.
See lugu on päevakohane ka tänasel ajal, mil tööjõuvajaduse ettekäändel tuuakse sisse nii neegreid kui ka slaavlasi. Ukrainlastele küll kõrget palka ei maksta (500 rubla oli nõukaajal väga suur palk), nad on on odav tööjõud, ning mustad ei hakka üldjuhul üldse tööle, kuid kogu laulul on siiski praegu toimuvaga tugev side.
“Tallinnasse ehitati maja / elanikke sinna oli vaja / Peipsi tagant kinni püüti mees / kellel suurest näljast silmad vees.
Balti jaama saabus siis rong / sõidu lõppu teatas vaikne gong / haaras kohvri siis me vene mees / auto juba ootas ukse ees.
Lasnamäele talle korter anti / mööbel sinna kohe sisse kanti / üürimaks ei pandud talle kõrge / et tal oleks Eestis elu kerge.
Vaadati siis läbi tööregister / öeldi – sest saab Eesti uus minister / palka tal ei pandud algul palju / 500 rublaga las harjub.
Tallinnasse jälle kerkib maja / elanikke sinna taas on vaja / Peipsi taha jälle sõidab rong / sõidu algust teatab vaikne gong.”
Laulva Revolutsiooni ajal oli ülipopulaarne ka Alo Matiiseni sõnadel ja viisidel põhinev ning Ivo Linna lauldud lugu “Minge üles mägedele” (“Peatage Lasnamäe”), milles olid sellised värsid: “Linn kui paise paesel pinnal – sellel lõppu silm ei näe” ja “Vaat’ke, kõik on võhivõõras – kas on see siis kodukant? / Tänavate tõmbetuules, hulgub sihitult migrant. / Vaat’ke, tal on silmis tühjus, ta ei tunne, tea, ei näe.” Sobitub hästi ka tänaste neegrite ja uussisserändajatega slaavi maadest…
Nende lugude taustal tundub lihtsalt uskumatuna, kuidas eestlased on unustanud (ja nooremad põlvkonnad ei teagi) selle, kuidas me võitlesime kord massiimmigratsiooni vastu Nõukogude Liidust! Kas needsamad Lasnamäed (Molenbeekid) neegrite ja araablastega on paremad, kuna nad tulevad Euroopa Liidust?