03.09.2026
Sven Sildnik
Ametist lahkuv kaitseminister Hanno Pevkur esines ETV saates “Esimene stuudio” ja püüdis 70 miljoni eurose mürsuskandaali selgitada nii, et see kõlas naeruväärselt ja samas debiilselt. Pevkuri järgi ei ole tegemist raha varastamisega ega kasutuks osutunud kaubaga, vaid lihtsalt “ebakvaliteetse ja mittekomplektse” moonaga. Toode pole kasutu, vaid lihtsalt halb. Ja muidugi on riigil “head väljavaated” kohtuvaidluse võitmiseks. Milles seisneb prügimäe kasu, jääb selgusetuks.
See jutt ei ole enam kaitsetahtest ega poliitilisest vastutusest. See on klassikaline katse petuskeem kinni mätsida. Ettevõte, kes pole kunagi varem mürske tootnud, sai Eesti riigilt ligi 60–70 miljonit eurot ettemaksuna. Tarnitud “toode” on nii ebakvaliteetne, et see ei sobi isegi raskes seisus Ukrainale, kus iga “kasulik” laskemoon on oodatud. Raha on läinud, kaup seisab kusagil Euroopa laos ja keegi ei tea täpselt, kes tegelikult tootja oli. Ehk tiblad? Välistada ei saa siin midagi. Kõik see toimus läbi suvaliste vahendajate, kelle tausta ei kontrollitud, riskid olid “teadvustatud”, aga ikkagi mindi edasi.
Pevkur kordab nagu mantra, et minister ei loe sokke ega padruneid, minister teeb poliitilisi otsuseid. Just nimelt. Poliitiline otsus oli usaldada RKIKi juhte, kes tõid ministri ja kantsleri kabinetti erakordselt kõrge riskiga lepingu, millele anti siiski roheline tuli. Nüüd, kui asi lõhki läks, võtab Pevkur “poliitilise vastutuse”, aga tegelikult ei vastuta mitte keegi. Endine RKIKi juht lükkab süü endise ülema kaela, Pevkur süüdistab süsteemi ja riigikontrolli. Oli neil vaja seda mustust torkima hakata?
Kõige häirivam on Pevkuri ükskõiksus. Ta räägib, et kaitsekulud kasvasid 768 miljonilt 2,4 miljardile, aga arvestussüsteemid ei jõudnud järele. Raha ei mahtunud enam pähe, eks ole. Ehk teisisõnu: raha laotati süüdimatult mööda ilma laiali, aga keegi ei osanud ega tahtnud seda isegi korralikult arvele võtta. Riigikontrolli kriitikat ignoreeriti aastaid. Lepinguid ei suudetud riigikontrollile esitada. Muidugi tehniline rike, mitte jälgede peitmine. Millegipärast uurib prokuratuur tahtlikku dokumentide esitamata jätmist.
See ei ole enam “süsteemne viga”. See on musternäidis sellest, kuidas riigiraha muutub sujuvalt pasatskite hõlptuluks, kus läbipaistvuse asemel on anonüümsed vahendajad, kõrged riskid ja “Ukraina aitamise” õilis loosung.
Tippametnikud ja kogenud spetsialistid ei tee niisuguseid lapsikuid vigu. Afganistanis ja teistes kriisipiirkondades kasutati sarnast skeemi – madala kvaliteediga kaup, nurgatagused vahendajad, kadunud hiigelsummad, lõhkine küna – sarnasus on liiga suur, et seda juhuseks pidada.
Pevkur ütleb, et teised lepingud (kokku 500–600 miljonit) said enamasti tehtud. Kas see peaks meid rahustama? Vastupidi. Ihukarvad tõusevad õudusest püsti, tekib õigustatud küsimus, kui palju selliseid “kõrge riskiga” tehinguid veel laual on ja kui palju Eesti maksumaksja raha on juba sellisel viisil tuuri pandud. Millegipärast meenuvad Iisraeli relvatehingu kahurijäänused.
EKRE on korduvalt hoiatanud, et kaitsevaldkonna rahakuhjade alla matmine ilma toimiva kontrolli ja arvestuseta lõpeb katastroofiga. Nüüd on jama käes. 70 miljonit on tont teab kelle taskus, usaldus riigikaitse vastu on saanud raske hoobi ning pooletoobine minister astub tagasi, kuid vastutust ei kanna keegi. Kes läheb vangi, tahan ma teada?
See ei ole lihtsalt halb hange. See on äravahetamiseni sarnane petuskeemiga, mis on küüniliselt maskeeritud riigikaitseks ja Ukraina abiks. Eesti rahval on õigus teada, kuhu see raha tegelikult kadus ja kes sellest kasu lõikasid. Kelle valimiskampaania selle eest tehakse?
Aeg on lõpetada debiilne lalisemine ja nõuda tegijatelt vastutust – ka nendelt poliitikutelt, kes lubasid kindlates kätes Eestit. Kümned miljonid on kaabakate karvaste kämmalde kindlas haardes, võib-olla isegi sajad miljonid. Vaist ütleb, et saasta kerkib pinnale vee ja veel ja veel.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 03.09.2026