26.09.2025
Sven Sildnik
Ma annan endale aru, et võib tunduda imelik, kui enne valimisi hakatakse Jumalast, surematust hingest ja ateistidest rääkima – teemaks on eelkõige tuulemöldrid, liiklusummikud, immigratsioon, laste pedestamine ja korruptsioon. Nii on, aga keelatud igavestel ja filosoofilistel teemadel arutlemine veel ei ole ja pole ka globalistide kirikuvaenamise seadus läbi läinud.
Kasutan sõnavabaduse viimaseid päevi nii hästi kui oskan. Alustan veidi kaugemalt, 6. sajandil luges paavst Gregorius I surmapatud kokku ja sai neid seitse tükki. Seitse ei tundu ülemäära palju olevat. Neid mõõdikuid on kasutatud moraalse kompassina paljudes kultuurides, sealhulgas Eestis läbi pika kirikliku traditsiooni.
Seitse surmapattu esindavad inimese sisemisi kiusatusi, mis võivad viia suuremate pattudeni, kui neid ei ohjeldata. Seitse surmapattu on traditsiooniline kristlik kontseptsioon, mis tähistab inimese vaimseid ja moraalseid nõrkusi, mis võivad viia pattu ning lõpuks igavikulise hukatuseni – konkreetselt Viiralti põrgusse. Need on järgmised:
Uhkus (Superbia) – liigne eneseimetlus ja enda teistest paremaks pidamine.
Ahnus (Avaritia) – ülemäärane raha või materiaalse rikkuse ihaldamine.
Iha (Luxuria) – kontrollimatu seksuaalne kirg või liigne kiimalus.
Kadedus (Invidia) – teiste edu või õnne peale kauna kandmine.
Aplus (Gula) – ületarbimine, eriti toidu ja joogiga.
Viha (Ira) – kontrollimatu raev ja vaenulikkus.
Laiskus (Acedia) – vaimne ja füüsiline laiskus, eriti usu ja kohustuste täitmisel.
Tänapäeval ei tundugi tegemist olevat negatiivsete ilmingutega – laiskus, ahnus, iha ja uhkus on kujunenud elunormiks ning heaolu lahutamatuks osaks. Kiimaga seotud põhjustel piiravad üksikud tänased lihasuretajad liigsöömist, sest üks patt takistab teist. Tõsi, ka viha üritatakse erijuhtumitel kontrollida ning poliitiliste vastaste karistamiseks lausa kriminaliseerida, aga need on erandid.
Meenub kellegi reklaamiinimese kirjutatud raamat “Patt viib võidule.” Eestikeelse tõlke tutvustus ütleb: “ Peatükk peatükilt, rida realt käsitleb Marc Lewis neid patte, rebib need lahti aegunud usudogmadest ja kehtestab kui tänapäeva eduka äri manifesti.” See kõlab nagu teadusliku satanismi manifest.
Siit on meil lihtne minna edasi ateistide ja valimiste juurde. Kas Jumal on olemas, selles lõigus veel ei selgu. Vältimaks liiga pikki arutluskäike, toon näite kunagi loetud stalinistliku vangilaagri mälestustest. Nõukogude võimu all pani laagriülem raamatupidajateks ja sättis muudele vastutavatele kohtadele põlatud ja tagakiusatud kristlased – nad kas ei varastanud üldse või varastasid mõõdukalt.
Mõistlik otsus, kristlaste poolt hallatud laagri masinavärk ei kukkunud korruptsiooni tõttu kokku. Eelnevast johtuvalt oli ülemal vähem tööd ja ta võis monopoolsel positsioonil konkurentsivabalt riigi vara varastamisele keskenduda. Miks nii? Kristlane usub ja kardab Jumalat ning hoolitseb oma hinge eest.
Ahvist arenenud ateist aga laguneb pärast surma molekulideks, midagi tal kaotada ei ole, kedagi ta ei karda ja seetõttu varastab nagu homset ei tuleks. Loodan, et mu mõttekäik on jälgitav: kristlane peab omakasust silmas pidades kinni teatud reeglitest, ateist aga paneb kõik silmagi pilgutamata tuuri.
Jumalat ateisti jaoks ei ole, viimset kohtupäeva talle ei tule, seega on tema jaoks kõik lubatud. Hea näide klassikalisest kirjandusest on jõhker bandiit Raskolnikov. Mida me sellest järeldame? Ateisti ei saa usaldada ja tema kätte ei saa usaldada ka ühiskonna jaoks oluliste küsimuste lahendamist.
Ahvist arenenud seltskonda ei saa seadustega valimisurnist eemal hoida, sest meil on kõik lurjused võrdsed. Vastava eelnõu kirjutamine Riigikogule ei ole tulemuslik, sest mäe otsas tooni andev darvinismi raske pärand ei tõsta kätt oma valijate vastu. Meil jääb üle ainult ateistide laiade masse veenda, et kristlased on neile kasulikumad valitsejad kui globalistid satanistid.
Kõige parem oleks muidugi ühiskonnakorraldus, kus keegi ei varasta, aga sellist ideaalset olukorda ei ole õnnestunud veel üles ehitada. Kunagi kindlasti õnnestub, eriti siis, kui enam midagi varastada ei ole ja see aeg tuleb järjest lähemale. Täna veel midagi on, ehkki vähe ja seda vähest tuleks paremini valitseda.
Kindlasti ei tule nõukogude okupatsiooni aegne nn küllus kunagi tagasi, kus ka väga paljud lihtinimesed said igapäevaselt midagi töö juurest hõlma all koju viia, kes vorstirõnga, kes juustukera, kes mõne silikatsiidist tellise – nii ehitati maju. Ometi süsteem toimis, sest suuremad vargad lasti maha.
Sellist asjad nagu meil kaitseministeeriumis, ei olnud Stalini ajal võimalikud. Lapilised pidžaamad olid siis ka vastikud suslikud, aga 707 miljoni varguse juhtumeid ei meenu. Lihtinimesed tänapäeval enam varastada ei saa, ei lubata, eraomanik ei lase sellel juhtuda. Nomenklatuur on aga täielikult kontrolli alt väljunud.
Kohalikes omavalitsustes on asi päris paha, Tallinna näide olgu kõigil silma ees. See see on, kui ateistid valivad omasuguseid ahvist arenenud korruptante, keegi ei vastuta kellegi ees, täielik anarhia ja kriminaalne kaos. Üle mõistuse. Lõputu tolvanite ja parasiitide pillerkaar. Vot, et sellist jama ei oleks, peaksid ateistid ise vabatahtlikult valimistest loobuma.
Ma ei saa kedagi käskida, ma rõhun nendele molekulidele, mis on ahvide järeltulijatel südametunnistuse kohal. Veelgi olulisem, valimas käimine läheb vastuollu laiskuse, kadeduse ja upsakuse eesmärkidega. Valimine on nõrkadele, hobustele ja vanaeitedele.
Pole ju mõtet minna, kui sind ennast niikuinii ei valita. Milleks? Alati on telekas midagi huvitavat. Kas olete märganud, et valimispäeval on telekas üksteise järel kõige huvitavamad saated ja kõige paremad filmid ja valed on neil ka sellised, et kuulad suu lahti ja muudkui imestad.
Minutikski ei tohi valimistepäeval helesinise ekraani eest lahkuda, pärast kahetsed neli aastat. Oleme kokku leppinud? Ma tean et oleme, tänan ustavuse eest.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 25.09.2025