Rail Baltica algas kui Euroopa suur unistus: kiirraudtee, mis toob Eestisse jõukuse ja euroopaliku tuleviku. Tänaseks on sellest saanud klassikaline ulmeprojekt, mis venib, venib ja läheb aina kallimaks ning kallimaks. Algne eelarve on ammu ajalugu, tähtajad liiguvad silmapiiri poole ja iga uus aruanne toob kaasa uusi miljoneid.
Nüüd jõudis lugu järjekordse absurdini. Euroopa Liit nõuab Rail Baltic Estonialt tagasi ligi 311 000 eurot, sest 2024. aastal maksti ametnikele tulemustasusid. Millisest tulemusest me räägime? Häädemeesteni rongiga ikka veel sõita ei saa. Lätlased oma lõiku ei ehita. Eesti pool tunnistab samuti poole suuga, et õigeks ajaks ei jõuta valmis ning kaalub raha mujale paigutamist.
Siin ei saa eurobürokraate süüdistada. Pole tulemust – pole ka õigust tulemustasule. Projekt, mis pidanuks olema ühendatud Euroopa sümbol, on muutunud kulukaks administratiivseks masinavärgiks, kus ametnikud premeerivad end tulemuse eest, mida ei eksisteeri. Lõpuks maksab kahju ikkagi Eesti maksumaksja. Estraadirahvas maksab kinni nii venimise, kallinemise kui ka tagasinõuete koorma. Lootkem, et kogu raha tagasi ei tule maksta. Ausalt öeldes – raudteed ju ikkagi ei ole.
See 311 000 eurot on vaid jäämäe tipp. Viimastel aastatel on Eesti pidanud Euroopale tagasi maksma mitmeid miljoneid eurosid erinevatest fondidest. CEF-i ja struktuurifondide auditid on tuvastanud abikõlbmatuid kulusid nii haridus-, keskkonna- kui ka transpordiprojektides. Rail Baltica kontekstis on varasematel audititel samuti olnud tõlgendusvaidlusi, mis seni lahendati peamiselt ilma tagasinõudeta. Nüüd on mängu tulnud lõppmakse faas ja reeglite rangeim tõlgendus.
Edaspidi võib tagasinõudeid tulla veelgi rohkem. Rail Baltica kogumaksumus on Balti riikide peale kokku juba ületanud 10–14 miljardit eurot, Eesti oma osa sellest on mitu korda suurem kui algselt lubatud. Kui Euroopa Komisjon või CINEA peaks tulevastes auditites pidama abikõlbmatuks suuremaid osi projekteerimis-, keskkonna- või ehitushangetest, võib tagasinõutav summa kerkida taevasse. Eriti riskantne on olukord, kus Läti pool ehitustegevus praktiliselt seisab ja kogu ajagraafik on juba aastaid nihkes.
Euroopa Liit ei piirdu ainult tagasinõuetega Rail Baltica stiilis projektidest. Eestit ootavad ees mitmed süsteemsed trahvid. Eriti valus on taaskasutuse ja ringmajanduse valdkond. EL on kehtestanud äärmiselt ranged nõuded: 2025. aastaks peab olmejäätmetest olema taaskasutatud vähemalt 55–65%, hiljem veelgi rohkem. Eesti praegused näitajad jäävad sellest selgelt maha, eriti biojäätmete ja plastide sortimisel. Keskkonnaministeerium on ise tunnistanud, et eesmärke ei suudeta täita. See tähendab vältimatult trahve – hinnanguliselt mitmeid miljoneid eurosid aastas, kui olukord ei parane.
Lisaks on oht trahvideks põllumajanduse valdkonnas (nitraadidirektiivi nõuete mittetäitmine), CO₂ emissioonide ületamise eest ning digitaalsete eesmärkide täitmata jätmise pärast. Euroopa Komisjon on viimastel aastatel muutunud üha agressiivsemaks trahvide määramisel – see on Brüsseli uus viis liikmesriike “distsiplineerida”.
Euroopal on näpud põhjas. Suured utoopiad – olgu selleks Rail Baltica, Euroopa rohelepe või nullheite majandus – ei too kasu, vaid kärbivad reaalseid majandustulemusi. Raha võetakse neilt, kellel seda veel on ja kes on nõus selle ära andma. Vasallriikidelt. Eesti on just selline riik: väike, kohusetundlik ja liiga alandlik, et Brüsselile vastu hakata. Me maksame kinni nii oma rumalused kui ka globalistide ambitsioonikad luulud.
Rail Baltica on selle protsessi kehastus. Projekt, mille geopoliitiline kasu on küsitav ja majanduslik efektiivsus olematu, neelab ressursse, mida saaks suunata riigikaitsesse, perepoliitikasse või maapiirkondade arengusse. Selle asemel ehitame raudteed, mida ei saa kasutada, maksame preemiaid tulemuse eest, mida pole, ja lõpuks maksame trahve, sest ei suuda täita Brüsseli paberil ilusaid, aga tegelikkuses täiesti ebareaalseid nõudeid.
Eesti maksumaksja on juba piisavalt kannatlik olnud. On aeg tunnistada, et Euroopa suured ja totrad unistused on Eesti jaoks liiga kulukad. Raha tagasimaksmine on alles algamas. Järgnevad trahvid ja uued kohustused võivad osutuda õudusunenäoks. Aeg on prioriteedid ümber vaadata – enne, kui kogu arve esitatakse just sellele rahvale, kes kunagi rongi peale ei saa.
Sven Sildnik
Sisepaguluses 30.09.2026