Euroliit on ilmselgelt kamp lurjuseid, kellele ükski alatus ei ole võõras. Sageli jäävad nende sepitsused ja alatused karistuse ja vastulöögita, kuid mitte alati. Sedapuhku said nad vastu koonu nii valusalt, et pidid saba jalge vahel taganema.
7.–8. oktoobril Brüsselis EU DisinfoLabi konverentsil pidi toimuma paneel pealkirjaga „USA kui FIMI-oht: tunnistada, kohaneda, vastu hakata“. See oli otsene rünnak Ameerika vastu, kus Washington pandi ühte patta Venemaa ja Hiinaga kui demokraatiat õõnestav jõud. Euroliidu ja selle lähikondlaste – Kanada ja Leedu – toetusega korraldatud üritus oli klassikaline infosõja avapauk. Kuni USA välisministeerium võttis asja käsile.
Mõne päeva jooksul helistati Leetu, Kanadasse ja Pariisi. USA suursaadik Leedus Kara McDonald sekkus otse. Tulemus oli hämmastavalt kiire: Leedu tõmbas toetuse tagasi, Kanada muutus tagasihoidlikuks, Euroopa Liidu välisteenistus kadus toetajate nimekirjast.
Prantsusmaa on ainus, kes veel julgeb üritusele ustavaks jääda. Euroliit alustas sõda ja kaotas selle enne, kui see korralikult algaski. Diplomaatilisest sõrmeviibutamisest piisas, et kogu bravuurne avantüür õhust tühjaks visiseks.
See on eriti häbiväärne, arvestades Bideni aja Ameerika tegelikku infosõda. Toona levitati täie rauaga valesid Covid-19 päritolu kohta, Hunter Bideni sülearvuti lugu nimetati Venemaa desinformatsiooniks ning sotsiaalmeediahiiglasi sunniti valitsuse poolt tsenseerima kriitilisi hääli.
Ukraina sõja narratiivi kaitsmiseks suruti alla igasugune kahtlus, kas kogu lugu on tõesti nii mustvalge, kui ametlik propaganda väitis. Euroliit ei protestinud tol hetkel. Vastupidi – Brüssel ja Euroopa peavoolumeedia olid innukad kaasosalised.
Samal ajal sipleb Euroliit ise kõrvuni valedes, propagandas ja sõnavabaduse rüvetamises. Digital Services Act, „vihakõne“ direktiivid, vanusekontrolli nõuded platvormidele ja pidev surve „desinformatsiooni“ vastu on muutunud igapäevaseks praktikaks. „Valeinfo vastane võitlus“ on Euroopas peaaegu eranditult poliitiliste vastaste vaigistamise tööriist.
Konservatiivseid hääli, migratsioonikriitikat, roheideoloogia kahtluse alla seadmist või traditsiooniliste väärtuste kaitsmist nimetatakse kordamööda „vihakõneks“, „vene narratiiviks“ või „desinformatsiooniks“. See ei ole demokraatia kaitsmine. See on autoritaarne võimukorraldus uues kuues.
Olukord on praegu eriti groteskne. Ameerika on oma infosõjaaparaadi Bideni-järgsel perioodil oluliselt tagasi tõmmanud. USAID ja teised ideoloogilised propagandakanalid on kontrolli alla võetud, sisemised tsensuuristruktuurid likvideeritud.
Euroopa seevastu on liikunud aina sügavamale valeinformatsiooni ja sõnavabaduse piiramise sohu. Just sellises positsioonis rünnata Ameerikat kui peamist „FIMI-ohtu“ on mitte üksnes koomiline, vaid otseselt alatu.
Eurooplaste reaktsioon USA survele oli veelgi naeruväärsem. Kogu see suureline retoorika „suveräänsest Euroopast“ ja „väärtuspõhisest välispoliitikast“ sulas silmapilkselt ära. Üks telefonikõne Washingtonist ja ongi vaikus majas.
See näitab selgelt, milline on tegelik jõudude vahekord. Kui Euroliit ei julge isegi omaenda konverentsi Ameerika eest kaitsta, siis kui veenvad on nende suured sõnad Ukraina ja Venemaa suunal? Kui esimene diplomaatiline tuulehoog tõuseb, jooksevad nad kiunudes metsa poole. Selline nõrkus ei jää Moskvas märkamatuks.
Igal juhul on tore, et eurooplased on ennast taas alandanud ja oma alatuse avalikult paljastanud. Nad tõestasid veel kord, et nende moraalne üleolek on bluff. Nad on valmis ründama Ameerikat siis, kui see on nõrk, kuid roomavad kohe kännu taha, kui vastu hakatakse. See on oportunistlik alatus.
Euroliit ei ole moraalne autoriteet. Ta on võimukeskus, mis kasutab „demokraatia kaitse“ ja „desinformatsiooni vastu võitluse“ loosungeid enda võimu kindlustamiseks ja teisitimõtlejate marginaliseerimiseks. Sedapuhku said nad mehise nahatäie. Ja see vaatepilt oli värskendav.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 08.10.2026