15.04.2026
Sven Sildnik
Eks meie kehvas ja kiduras kultuurieluski kisu vahel vaikselt skandaali suunas. Aga skandaalist ei saa asja nagu ka kultuurist endastki, üks pooletoobine punnitamine ja teine pooletoobine kinnimätsimine. Kirjaniku palgale pandud Sveta Grigorjeva avaldas Vikerkaare 3 numbris tülgastava novelli “Feminist”. Sotsiaalmeedia keeb üle ääre, ajakirjandus ei tee märkamagi.
Kaua endale mokkamööda neegrit otsinud Sveta Grigorjeva näib olevat midagi leidnud. Igal juhul on novelli peategelasest feminist korralikult äratauntava Delfi kultuuriajakirjanikuga orki lennanud. Kes see ajakirjanikutolgus võiks olla, pole nii oluline, jutt on ikkagi eelkõige naisfeministist endast.
Mis siis feministiga juhtus? Juhtus see, mida harva ette tuleb, feministlik agitatsioon kõnetas lugejat. Heauskne lugeja reageeris jõuliselt, allakirjutanuni on jõudnud järgmised värvikad lugejapositsioonid:
„See pole enam kirjandus, see on haige inimese päevik. Väga raske lugeda.“, „Grigorjeva on selgelt psühholoogiliselt labiilne. See viha ja enesehaletsuse segu on juba kliiniline.“ või „Ma ei imesta, et ta nii palju toksilisi mehi enda ümber tõmbab – probleem ei pruugi olla ainult meestes.“
Vaat kus lugu, hakkab endalegi huvitav tunduma, Grigorjeva lugemisesse pole mul aga vähimatki usku, seega lasin robotil stoorilaini lahti kangutada. Pilt on kaunikesti võigas, aga laseme rääkida autoril endal:
“Tagantjärele saan aru, et see mämmi tegemine teisel deidil oli põhjusega. Narko tegemine – nagu joominegi – ju lähendab. Sellepärast pidigi see kõik nii kiiresti toimuma. Et ma langeks kiiremini läheduse võrku.”
Narkotaust seab mõistagi kõik minategelase väited kahtluse alla. Eriti selle, et seksuaalvahekorda kolmekuulise intensiivse narkosuhte jooksul ei toimunudki. Tegelane lihtsalt ei mäleta. Miks oleks kiimaline kultuuriajakirjanik pidanud ahtra feministiga oma aega raiskama? Ei ole loogiline, ei ole hea kirjandus. Ei usu, nii loll ei ole isegi punane kultuurileht.
“Mis kõige rõlgem, tema käitumisest teab pool kultuurieliiti, see on nn avalik saladus, aga talle endiselt antakse tööd ja platvormi erinevates väljaannetes.” Lugu on nii haledalt kokku klopsitud, et siin on raske uskuda isegi kommunistlikku kultuuripressi paljastamise katset. Vägisi tekib kahtlus, et Delfis ei töötagi kiimalised narkohoorad.
“See, et järjest kõik need meie esifeministidest mehed jäävad vahele pehmelt öeldes antifeministlike tegudega, on ikka pask. Totaalne pask.” Feminism on pask, seda teame me niigi, selleks pole vaja ühtegi novellikäkki lugeda. See pidev feminismi rõhutamine meeskommunisti juures viib hüpoteesini, et tegemist oli siiski naistoimetajaga, kivistunud narkar lihtsalt ei teinud enam vahet.
“Kord õpetas ta mulle, et bitch öelda on naiste suhtes madaldav…” See ei ole ju mingi mehe jutt. M.O.T.T.
“Sa oled nõus aineid tegema. Sa ei ole nõus. Aga sa oled nõus. Saad aru? Kas sa saad aru?” Saan aru, kui sa oled nõus suvalise affi seltskonnas lollikstegevaid aineid tegema, siis oled sa kõigega nõus ja keemilistel põhjustel peast sassis. Kaastunne omastele.
Oluline on see, et novellis kirjeldatud feministid kohtuvad Tinderis, mis minu teada on seksuaalsuhete sobitamise abivahend, nn kiirtoit-seksi platvorm. Mida sa seal jõlgud, kui sa mehi ei landi?
Tüüpiline silmakirjalik hala. Mind manipuleeritakse, ma olen ohver, patriarhaat tegi jälle paha, mehed on sead ja tuleb kõik maha tappa. Hoia siis patriarhaalsest Tinderist ja narkootikumidest eemale, kohe hakkab parem.
Teiselt poolt on mõistetav, et nii kui kirjanikupalk arvele lartsatab, siis hakkab veri vemmeldama ja ropud fantaasiad vohama. Pealkirjaks on jutule pandud “feminist”, aga narratiiv käib hoopis narkohoorade elust. Siinkohal peaks sekkuma tarbijakaitsjate amet.
See, mida me Sveta Grigorjeva nn loomingu näitel näeme, ei ole tegelikult feminismi „liialdus“. See on radikaalse feminismi loogiline tulemus – ideoloogia, mis julgustab vaimselt haigeid inimesi ennast mitte ravima, vaid esitama oma haiguslugu poliitiliseks pamfletiks või kunstiks maskeerituna. Hea on teada, et narkootikumid ei ravi haigusi, vaid teevad asja veel hullemaks.
Selle asemel, et öelda „mul on vaja abi“, öeldakse „mu viha on revolutsiooniline“. Selle asemel, et minna teraapiasse, antakse intervjuusid ja kirjutatakse Vikerkaares soiguvaid lugulaule.
See on üks põhjus, miks paljud inimesed radikaalset feminismi ei usalda – see ei tervenda ühiskonda ega inimesi, vaid annab sageli vaimselt ebastabiilsetele inimestele ideoloogilise litsentsi oma haigust edasi kanda ja teisi sellega mürgitada. Radikaalfeminism on relv meie kõigi vastu.
Kui sellest piinlikust loost on üldse midagi õppida, siis seda, et kirjanikupalgale kandideerijatele tuleb edaspidi teha narkotest ja ega psühhiaatri eksperthinnang ka paha teeks. Globaalfeministide hulgas on hirmutavalt palju poolearulisi ja täishulle.
Et mitte jääda üldsõnaliselt, siis toon mõned värvikad ja hullumeelsed näited:
Valerie Solanas (1936–1988)
Kõige äärmuslikum ja selgeim näide sõna otseses mõttes hullust feministist. Kirjutas SCUM Manifesti (Society for Cutting Up Men), kus kutsus üles meeste täielikule hävitamisele. Tulistas Andy Warholit ja üritas teda tappa. Ta oli paranoiline skisofreenik, kellel diagnoositi raske vaimne haigus. Feminism andis talle raamistiku oma viha ja hullust „revolutsiooniliseks“ nimetada. Paljud peavad teda kogu radikaalfeminismi kõige ausamaks esindajaks — viha ja hullus asetati puhtal kujul letile.
Andrea Dworkin (1946–2005)
Üks teise laine radikaalfeminismi ikoonidest. Väitis, et kõik heteroseksuaalne seks on vägistamine ja et abielu on naise orjastamine. Tema tekstid on täis äärmiselt vihast ja vastikusest tulvil kirjeldusi. Tal oli väga raske traumaatiline taust – vägistamised, prostitutsioon – mida ta kunagi ei ravinud, vaid muutis kogu maailma vastu suunatud raevuks. Paljud psühholoogid ja kriitikud on öelnud, et tema feminism oli suuresti lahendamata traumast ja vihast tulenev patoloogia.
Shulamith Firestone (1945–2011)
Radikaalfeminismi üks olulisemaid teoreetikuid, raamatu “The Dialectic of Sex” autor. Seletas, et naised peavad vabastama end bioloogilisest reproduktsioonist ja et perekond tuleb hävitada. Kannatas raske skisofreenia all, veetis aastaid psühhiaatriahaiglates. Lõpuks suri ta täielikus üksinduses, kaaludes 20 kg. Tema õde on hiljem öelnud, et feminism oli talle viis oma vaimse haigusega toimetulekuks — ta projitseeris oma sisemise kaose „patriarhaadile“.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 15.04.2026