Mis ei oleks pooletoobiste ja pooldebiilikute valitsuse all muutunud luksuskaubaks? Elekter on luksuskaup, toit on paljude jaoks luksuskaup, vähegi mõistlik töökoht on kujunenud üksikute väljavalitute privileegiks, äsja lisandus luksuste nimekirja ka diiselkütus. Vähe sellest, uurijad on asja uurinud ja selgus, et ka haigusest on saanud luksuskaup.
Haigust saavad globalistlikus, militaristlikus ja kliimavaevadest vaevatud Eesti Vabariigis lubada endale ainult rikkurid ja kõrged riigiametnikud. Kindlustusfirma If tellis ja välja tuli üks must ja jõle uuring, mille kohaselt: “Kokku 49% vastanutest kuulub gruppi, kes võtab haiguslehte kas harva (32%) või ei tee seda üldse (17%).”
Uusorjanduse tingimustes ei ole midagi imestada, kui inimesed üritavad endast anda 200% ka siis, kui nad enam korralikult jalul ei seisa. Pilt globaalkolooniaks mandunud ääremaale on masendav, vaid iga kaheksas töötaja (umbes 12,5%) jääb haigestudes alati koju ja võtab haiguslehe.
Enamik üritab tööd rügada, sest esimene haigusnädal tähendab ränka rahalist kaotust, haigushüvitis algab hiljem ja on väiksem kui palgavaese igapäevane sissetulek. Mõistagi on selline haige nöökimine ja nülgimine liberaalidele meele järele, ilmselt üritatakse inimesi sisuliselt töölt homode ja feministide mtü-tööstusesse nügida.
Fakt on aga see, et need nadikaelad ja tatikraed, kes meid hetkel valitsevad, üritavad majandust kõigi vahenditega hävitada. Üüratud maksud, sõgedad piirangud, CO2 nn kaubandus, roppkallis kliimaelekter ja välismaine destabiliseeriv tööjõud on enesehävituslik pakett, millesse kuulub ka haigete näljutamine.
Riik oma kodanikest mõistagi kopika eest ei hooli, see on näha nii olematusse haihtunud iibest, süvenevast virelemisest kui ka jutuks olevast haigete vaenamisest. Rahvastik ei oma globalistide ja satanistide filosoofia kohaselt mingit väärtust, arengumaadest ja sõjatandritelt võib valelike ettekäänetega sisse tuua miljoneid karvaseid ja sulelisi, kelle ülalpidamine muutub riikidele aina suuremaks koormaks.
Hea näide on Saksamaa, kus enamus omavalitsusi on pankrotistumas võõramaalaste integreerimise, toetamise, tsiviliseerimise, nende järelt kasimise ja muu sarnase lootusetu, ent kuluka maailmapäästmise sotsialismi tõttu. Meie oleme samuti üks suurimaid päästjaid, vahe sakslastega on selles, et meil endalgi pole raha.
Ainus lootus on siin tööandjad. Leht kirjutab, et selles täiesti pekkis olukorras oodatakse üha enam vastutustundlikku käitumist tööandjatelt, kes saavad tervisepoliitika kaudu töötajate ebakindlust vähendada. Riigilt ei oota keegi enam midagi. Riik ei saa mitte midagi teha, raha ei ole. Rraha läheb Ukrainasse, sõna otseses mõttes tuulde ja Häädemeeste raudteetammi alla.
Praktikas kasutavat tööandjad olukorra normaliseerimiseks erinevaid lahendusi, näiteks tasustatud tervisepäevi, paindlikku töökorraldust ning täiendavaid tervisetoetusi. Samas tööandjad on erinevad, üks ehk maksabki oma töötajatele täiendavat tervisetoetust, teine aga toob päikeselisest Usbekistanist või Kasastanist uue terve ja puhanud töötaja, kes otse hiilgab entusiasmist ja ainult globalismi ülesehitamisest mõtlebki.
Ma isiklikult ei usalda tööandjaid, nemad teevad raha ja mõtlevad ainult rahale. Suured firmad tõesti vahel hoolitsevad oma spetsialistide eest, keda kuskilt sisse vedada ei ole ja pole ka konkurentide juurest üle osta, erandeid on. Kes on aga näinud tööandjat tänaval kehvikule rahapakki pihku pistmas või rahvuskonservatiivsest poliitikat toetamas?
Üksikud erandid, mõistagi, aga nendega tegelevad struktuurid ja teised on pärast madalamad kui muru. Tööandjate põhimass on vastutustundetud ja ahned masuurikad, kes on nõus Vanasoorose vanaema endaga polkat keerutama ja Epsteini avangardi sabas jenkat kargama, pole vahet, kuidas see kopik kodu poole saab sebitud.
Las kõhn paepealne intellekt kärvab, valitsuse viltused molud unistavad sellest, kuidas tehisintellekt tootlikkust tõstab ja sada muud imet ära teeb. Siin on palju sarnast omaaegse krati tegemise kultusega. Ise vedeled katkise kauka all, aga kratt ja tehisintellekt möllavad naabri aidast vilja või soolaliha tassida.
Praeguste diislihindadega ei ole aga üldse kindel, et lähemas või ka kaugemas naabruses veel mõnda talu on, kus salved viljast triiki ja sead pole mingi imaginaarse listeeria ettekäändel maha notitud. Kratt, sotsialism ja tehisintellekt on head siis, kui on võõrast vara, mida ümber jagada.
Kui võõrast vara aga enam ei ole, nagu Euroopas, või veel ei ole, nagu estraadirahva maaaladel, siis on pidu läbi. Meil oli mõni aeg tagasi keskmises vallas kaks tüüpilist tööandjat – saekaater ja vallavalitsus, mis neil aga tehisintellektiga tegemist võiks olla, selle peab mõni pooletoobine minister mulle infotunnis kätega selgeks tegema.
Usbeki intellektuaalid on mõistagi saekaatrisse teretulnud, vallavalitsustel on aga omadest jopedest näljaste järjekord ukse taga, siin ei piisa riiklikust tuulepistisest ega üldse mitte millestki. Tehisintellekt tuulemöldrite vallas põhiseaduslikku korda kindlustamas? Seda imet tahan ma Saarde valla näitel näha.
Olgu see tehisintellekt mis ta on, aga ka tema tervise peale ei või kindel olla. Filmis Terminator2 läheb üks selline tehisintellekt lolliks. Üks loll rohkem või vähem ei oleks probleem, aga kui pooletoobisele voli anda, siis on kuri karjas. Seda nägime me hästi Kaja Kallase valitsuse all ja näeme veel paremini ka Meeskaja Miihali valitsuse all.
Lahendus ei ole tehisintellekt, usbeki isemõtleja ega tööandja vabatahtlikud annetused, debiilne valitsus peab kaduma ja mõistliku saab kokku panna ainult EKRE põhjal – EKREl on olnud alati õigus, nüüd on see selge ja mingeid kahtlusi ei ole.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 09.04.2026