07.10.2024
Sven Sildnik
Alati on olnud igasuguseid imelikke, veidrikke, pool- ja pärishulle, ekstsentrikuid ja lunaatikuid. Hea näide on hull krahv Peter August Friedrich von Manteuffel, ta kirjutas 1839. aastal karskluse vaimust kantud teose “Willem Nawi ello-pävad”. Muidugi ei ole see päris normaalne, aga mingit ohtu kiiksuga krahv ühiskonnale ei kujutanud.
Manteuffel sai elust ummamuudu aru, aga eks lakutud ka ikka looma moodi, vaevalt see või mõni teine raamat kedagi joomatõvest on terveks teinud, lugenudki on krahvi juttu ehk mõni ebatervete huvidega friik. Samas krahvi meelelahutusliku loomingu paremik on ajakohastatud pealkirja “Ajaviide” (originaalpealkirjaga «Ajaviide peeru valgusel») ilmunud Kentauri kirjastusel 2018 aastal, lakkekauss Villemi hirmus ja õpetlik elulugu on saadaval kuuekümnendatel ilmunud teoste köites.
Pärnakad on siiani uhked varalahkunud ja enam kui imeliku luuletaja Pilukellukese pärandi üle. Kedagi ta ei seganud, pani ringi, uhke lehv vööni ulatuva patsi otsas, liibuvad krempleenpüksid jalas ja kelmikalt irvitavate lahtiste taldadega tossud jalas. Raamatud on tal muidugi sellised, et oh-oh-ohooo, aga omanäoline kindlasti ja mis need tänased lillaroosad laureaadid paremad on? Tegelikult on halvemad.
Pilukelluke on hea näide veidrikust, kes oma okkalise raja vapralt lõpuni käis, ilma et oleks ühiskonna toimimist mingilgi kombel häirinud. Pilukellukeselt peaksid õppima ka meie eriti tugeva kiiksuga kliimaaktivistid, agitaatorid ja poliitikud – aja oma debiilset asja, kui sa sellest usud, keegi ei keela, aga jäta teised inimesed rahule.
Kujutage ette, kui Pilukellukese fännid saaksid riigis mingi alatu nõksuga jämeda otsa enda käte: koolis õpetatakse ainult Pilukellukese elulugu ja loomingut, ajakirjandus vaatab igat elunähtust läbi pilukellukese perspektiivi, peaks isegi sobima, midagi infantiilset-pedofiilset sealt nagu läbi kumas.
Laulupeol esitatakse Pilukellukese sonivat poeesiat koorilaulu vormis, Pätsi pea asemele püstitakse pika patsi ja hülgevuntsidega poeedi mongoliidsete näojoontega monument, klaasristi kõrgune ja vähemalt sama lai. Ja kiunumine ei lõpe üheski meediumis, et kui selle Pilukellukese saaks üle ilma laiali, igasse kooli ja kirikusse ja kinno, siis oleks hea ja tuleks rahu ja õnn ja küllus.
Pilukellukese õpetus teeks vabaks, õnnelikuks ja väljavalituks, ning kõik inimesed planeedil suunduksid nirvaanasse nagu nööri mööda. Ega see jutt ei ole targem ega rumalam kui inimtekkelise kliima paranoia. Täielik absurd, aga mina seda ei keelaks. Las trükivad flaiereid, oma raha eest, kas ehitavad templeid tema pühadusele Urmas-Armas-Ingel-Kaisa-Liisa-Lehvike Poolpilukellukesele, mul suva.
Ameerika on täis taevakõrguseid Hanumani puuslikke (relvastatud ahvi kujusid), seni kuni lapsi ahvidele ei ohverdata ja koolis ahviks ei õpetata, las olla, kui majandust ei asendata ahvitsirkusega, lasku käia. Oma raha eest, vabatahtlikkuse alusel ja omasugustele. King Kong rikastab linnapilti. Miks mitte.
Arvo Pärdi pühamuid kerkib meil nagu seeni, aga kuni see ei ole ametlik riigiusk ja mulle kohustuslik, andke tuld. Palvetage seal, tooge ohvreid, ümisege, manage, kahetsege pattu, õnnistage noodivihikud ja limonaadi, loitsige, karake sakraaljaani või langege lovesse, ei puutu minusse, aga oma raha eest või Arvo raha eest, vahet pole.
Kliimainglid ja pagulaskellukesed on aga hoopis teine tubakas. Jutt on neil jabur, teod hullumeelsed, mõju ühiskonnale hävitav. Ükski kuritegu ei ole võrreldav transsekstantide lastekohitsemise talgutega. On imelikud ja ajavad oma imelikke asju, kõik see oleks vastuvõetav, kui nad teeksid seda oma korteris või talus ja oma raha eest.
Tuttav kirjanik käis kunagi Austraalias, töötas siin-seal, sattus ka ühte ökofarmi. Ökoasi käis nii, et veise pealuude sisse pandi koiotisitta, see krempel maeti auavalduste saatel maha, nn peremees lootis ja uskus, et viljatu pinnas muutub sel kombel õitsvaks oaasiks. Kirjanik mingeid muutusi ei märganud, aga palka maksti, nii ta siis nende junnide ja kolpadega seal mässas.
Ilmselgelt oleks lugu päris paha, kui kogu Austraalia põllumajandus hakkas roojastatud pealuudega maaparandust tegema ja muud enam ei teekski, või terve planeet. Kõik oleks üsna pea samas seisus, mis Eesti kliimausku majandus, ehk hullemgi veel. Me oleme aga täielikult hullude meelevallas ja kõik käib alla, kõik roiskub.
Jutuga tahan ma välja jõuda selleni, et hullus on tavaline asi, hulle on ennegi nähtud, kõike on nähtud, aga ennemuiste ei olnud arutut avatust, kohatut sallivust ja põhjendamatut tolerantsi. Hulle võeti kui hulle ja neile ei antud vaba voli riikide ja rahvaste elu rikkuda, kui nad just ei sündinud keisriks või kuningaks, ja siiski leiti vahel rohtu.
Nüüd on ainult kaks võimalust kliimakaose vältimiseks: esiteks veenda hulle selles, et nende hullus on liiga hea pööbli jaoks, et minusugused küünikud ja skeptikud rikuvad kogu selle kliimasabati ainult ära. Kui saan, siis muidugi rikun ka. Et püha üritus ei nurjuks, peab see jääma kliimasse pühendatute kitsa ringi siseasjaks. Et grupp ateiste, kelle jumal on välja valinud maailma päästma, saab seda ainult ise teha. Mitte keegi teine, mitte mingil juhul.
Minusugused niikuinii kaasa ei tule, ainult segavad, õõnestavad moraali ja alandavad kliimale ärganud sektante. Tehke seda ise, siis ehk tuleb midagi välja. Kutsuge sõbrad homoseksualistid kokku ja tehke üks kliimakolhoos, pange see tööle, teenige kasumit või ärge teenige. Olge eeskujuks, kas kasumis või kahjumis, näidake, et nii saab elada.
Kui ei ole näinud, ei usu. Loogiline see ei ole, seosetu on teie sonimine. Tahate sonimisest teha elustiili, tehke, aga mitte minu jaoks. Praegu näen ma ainult üht katastroofi saabumas, see on globalistide-satanistide korraldatud kliimapettus ja nende petiste korraldatud kollaps. Nende hullumeelne projekt hävitab kõik, energeetika, põllumajanduse, majanduse ja terve mõistuse riismed.
Teine võimalus kliimahullusele lõpp teha, on lasta pooletoobistel edasi laamendada ja kõik kukub väga kiiresti kokku. See on aga valus, on ohvreid, näljasurmad, massimäratsemised, hullumised ja enesetapud, mida meil niigi on liiga palju. Teoreetiliselt võiks valida terve mõistusega isikud riiki juhtima, nt kvaliteetkonservatiivid EKREst, siiani ei ole seda võimalust eriti usinasti kasutatud, muude töötavate valikute puudumisel aga paremat nõu ka ei ole leida.
Sisepaguluses 07.10.2024