Meil on nüüd uued kliimasõbralikud ministrid, inimsõbralikke ministreid tuleb veel mõnda aega oodata. Raskes olukorras, kus idarinne käriseb igast õmblusest, Yakuza Yoko on kaotanud kõrge kliimaesindaja töökoha ja mis veel hullem, ehkki kliimaministeerium veereb lõbusasti ja häirimatult loojaku poole, ei ole meil enam üldse kliimaministrit. Tulemuseks on kaos. Progressiivne inimkond on nagu peata kana, ministeerium nagu Kaval Hansu ilma põhjata portfell.
Idiokraatide pooletoobist kliimaministeeriumi ei usaldada nad ise ka enam, võimalik et ministeerium on kliima kogunisti reetnud. Pole üldse välistatud, et need kliimareeturid seal natsiautodega ringi ei sõida. Mina just nägin ühte Teslat, mille roolis oli kahtlane isik, selline karvane, võis olla kas kantsler või abikantsleri teener.
Meil on nüüd terve pinu uusi ministreid, kellelt nende võrgustik loodab Ukraina territoriaalse terviklikkuse unustamist ja maksude tõstmist Euroopa mürsumajanduse edendamiseks, pole enam need ajad, kus onu Sämm virutab pommiga. Nüüd tuleb ise mehe eest väljas olla, uued prioriteedid euromürsk ja europomm. Mitmel pool räägitakse ka eurotuumamalaka soetamise vajadusest.
Asi näib olevat sõjarditele ja sõjatööstuse korruptantidele nii olune ja pakiline, et raha kokku kraapimiseks pole ükski mahhinatsioon liiga räpane. Minister Jolleri läbipaistvast jutust on selge, et haigetelt võetakse raha ära, seda on mujal rohkem vaja, aga veenduge ise:
Joller avameelitses küüniliselt “Terevisioonis”, uinutades vaatajaid jutustusega Eesti tervishoiu hetkel alles tuure üles võtvast kriisist, täna saavat veel hingata, aga kolme aasta pärast on kõik reservid otsas ja iga-aastane miinus on mitusada miljonit eurot. Vaat kus lops. Ei teagi, mis siis haigetest saab, kas nad surevad maha või küüditatakse kuskile.
Seetõttu tulevat teha olulisi “reforme”, sest muidu tuleb raviraha 10 protsenti kokku tõmmata, mis pole kindlasti hea uudis, sest juba praegu pole arsti juurde pääsemine lihtne. Millest räägib see jutt? Mõte on selles, et tuleb kärpida, muidu ei jää muud üle, kui hakata kärpima. Seega kiire kärpimine on parim, ära viska homse varna.
Kuidas siis käib reform? Lihtsalt, “Minu esimene mõte on juba aastaid olnud see, et suunamine, saatekiri peaks olema e-konsultatsioon,” selgitas Joller. Mis saab siin valesti minna, ja kui ka läheb, siis järgneb e-reanimatsioon või mis veel parem e-krematsiooni perepakett. Ei saa ju haiget inimest ehk laipa saata lihtsat e-ebenipuu ehk diospüüri taha.
Puht poliittehnoloogiliselt on väga tark panna haigete raha ja teenuseid ära võtma masside poolt palavalt armastatud süstlakangelane. Inimesed vaatavad, ohoo, Joller, ta päästis raskel hetkel mu elu, kuldse südamega inimene. Ingel, muud ma ei ütle. Valisin ta riigikokku, valin ka aasta eurooplaseks.
Nii kui surakas ära tehti, tulid mulle vikerkaarevärvilised rõngad silme ette ja ma sain samal päeval terveks, siiani on väga hea olla – ega tema kärped küll midagi halba teha ei saa. Jaaa, küllap see e-konsult on tal veel parem kui mRNA või MKUltra. Ikkagi teaduse tippsaavutused. Nüüd pole muud kui tervene ja tunne elust rõõmu.
Kas Joller ei ole siis suurepärane minister? Kahtlemata on haigetel peagi lips läbi. Ometi on temast veel paremaid, näiteks hr Taro, ei hakkagi süvenema, milline ministeerium talle usaldati, vahet pole, ta ei tee kärbselegi liiga, pole selleks lihtsalt võimeline, ei saa hakkama. Ohutu nagu imik, ilmselt ei ole lugupeetav mitte millekski võimeline, sõjablogist oleks ehk superhitt kujunenud, aga saatus tahtis teisiti. Teist nii head võimalust vaevalt et enam avaneb.
Kui ta nüüd tõesti on siseministri seisusesse tõstetud, siis võivad nunnad magada õndsat und ja patriarh Kirill Eestit ja meie valitsust valimatute pühitsustega õnnistada, Kuremäe on kindlates kätes, ühtki juuksekarva ainsamagi õigeuskliku peas ei poolitata. Minister Taro ehk räägib vahel naljajuttu, joonistab naljapildi juurde ja ongi kõik, tööpäev läbi, saab minna linna peale magama.
Samas on ka probleemsemaid uusministerid, hr Terras pihtis meediumile, et on osalenud lehma poegimisel ja kõik ei läinud sugugi sujuvalt. Siinkohal võlgneme me lugejale selgituse. Lehm ei ole lihtsalt väike armas loomake nagu hüljes või karu, ta põrguline peeretab kommunistide teadusuuringute kohaselt puhast metaani. CH4 on aga täielik nuhtlus ja nagu teadlased teda kirjeldavad – värvitu ja lõhnatu maailmalõpp.
Noored inimesed ikka osalevad, selles pole midagi imelikku, aga lehmadega tuleks ikka hoogu pidada, eriti kui tahad ministritoolile pikemalt peatuma jääda. Enne mõtle, siis poegi. Tegelikult pole siin midagi mõelda ega poegida, progressiivne inimkond mõtles välja abordi ja on selle seadnud ülimaks eesmärgiks, kõigi inimõiguste emaks ja ühiskondlikuks õitsenguks.
Ma väga loodan, et minister mõtleb järele ja teeb selle metaanipatu esimesel võimalusel sariabordiga heaks. See selleks, aga millega aga kompenseerida inimkonnale jäädavalt kadumaläinud kliimaministrit? Ilma kliimaministrita ikka ei saa maailma päästa, ministeerium ilma ministrita on nagu sadul ilma seata, kelle selga see kruvida.
Teen siinkohal ettepaneku muuta kõik ministrid hingelt ja sättumuselt kliimaministriteks ja panna nad maailmapäästmise eesmärgil tööle pelletipõhiselt, puiduküttega. Miks peaksid ministrid sööma peenleiba ja jooma petipiima peale, see on ikka väga suur koormus planeedile ja kliima läheb pekki? Närigu muru.
Muru kasvab ise, pole vaja väetada, elektriga valgustada, pole vaja künda, vahelt harida ega külvata. Pole vaja kuivatada nagu vilja ja seejärel veskis lömastada. Ministritel tuleb hakata toituma tselluloosist, rohust, võsast saepurust, pelletitest – tselluloosi kasvab meil igal pool ja põhimõttelisest on ta suhkruks lagundatav. Inimene lihtsalt ei oska ega taha seda teha, lehm aga oskab.
Selle asemel, et lehmadega koos lõbusasti poegida, tuleks lehma mitte ainult emmata, vaid temaga ka rääkida, uurida välja, kuidas see tselluloosi seedimine käib. Jaapanlastel pidid olema mingid seened, mis teevad tselluloosist inimesele söödava suhkru, magus elu, eks ole, aga suhkru hind tuleb kole kõrge, kallis on see tselluloosihõrgutis, ei ole kasulik toota.
Kui aga lehmaga jutule ei saa ja ka meie teadlased ei suuda tselluloosist ega munakividest sealiha teha, siis tuleb tõsta ministrite palka, et nad saaks süüa kallist jaapani tselluloosiburksi ja küsida endalt õndsas lihtsameelsuses, et miks asjad iga päevaga ikka halvemaks lähevad, kuigi nad jätkavad kindlameelselt Yoko püha üritust.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 24.03.2025