20.01.2025
Sven Sildnik
Keegi jolleritest on teinud järjekorde süvariigi kirsade järgi haiseva ning inimõigusi jalge alla tallava avalduse, millega tahab meile öelda… Segan endale korraks vahele ja kinnitan, et me ei taha ühtegi jollerit kuulda. Milleks? Kas jollerid on meile kunagi midagi tarka, head või kasulikku teada andnud? Ei ole. Kas me peame neid kuulama. Ei ole mõistlik ega kasulik.
Sellega on teema ammendatud. Kahjuks näevad vorminõuded ette, et lehelugu peaks olema pikem kui 60 sõna, seega lohutame ennast aimdusega, et ikka on kuskil keegi, kes pole kas jollerid näinud või kuulnud ja kui on, siis pole viitsinud süveneda ja kordame mõned lihtsad faktid üle. Alustame siis suvajolleri avaldusest, mida ta ütles?
Ei tea, ei viitsinud lugeda. Pealkiri kõlas kuidagi nii, et J. nõuab ebateaduse levitamise kuulutamist kuriteoks. Mis on ebateadus? Ilmselt peetakse silmas midagi, mis ei ole teadus. Loogiline? Loogiline. Kas kunst ja filosoofia on teadus? Ega ikka ei ole küll, aga kas kartulid on teadus? Kindlasti ei ole. Mis on kuritegu?
Kuritegu on tegu, millel on ohver, keegi kannatab, saab kahju või jääb koguni vigaseks, nagu sundsüstimise või megatuuliku ohver. Mõttekäik, et kõik, mis ei ole teadus, on kuritegelik, ei vasta mitte mingitele terve mõistuse poolt esitatud tingimustele ega ka elukogemusele. Millal see teadus üldse tuli?
Keegi ei tea, aga põhimõtteliselt on ta uus asi, Henriku Liivimaa kroonikas ei mainita ühtegi eesti teadlast ega Liivimaa akadeemikut. Mainitakse eestlaste vanemad, mõndagi ametimeest veel, 0 teadlast. Linnused olid, ülikoole ja laboreid ei olnud, jolleri seisukohalt elati kuritegelikus inforuumis, kogu info oli ebateaduslik – aga ikkagi elati ja pealegi sünnitati lapsi, ent pärast süstimisepohhi on imik muutunud eksootiliseks rariteediks.
Kindlasti on ka tänapäeval piirkondi, kuhu ei ulatu teadlaste karvane käsi ega ka teaduslik argumentatsioon. Istutakse poe või teemaja taga, räägitakse ebateadusest ja asjad saavad aetud ka ilma relatiivsusteooriata. Teaduserämp on aga üks vana siga, teaduse algusest peale ei ole ükski teaduslik väide jäänud tänaseks kehtima.
Teaduse omapära on tõmblemine, endale vastu rääkimine, möödapääsmatu valetamine igal sammul, totaalne põhimõttelagedus ja asesõnu öeldes reetlikkus. Võtame või sellesama süstimise, enne oli teaduslikult sunduslik, nüüd on teaduslikult vabatahtlik ja kui tahad, siis maksad. Mis siis muutunud on, viirus on ka nagu enam-vähem sama. Või ei ole?
Ega me ei saagi teada, viirust oma silmaga ei näe ja teadlasekonna uskuda ei tohi. Liiga palju on nad meile valetanud, küll kliima, küll ahvihaiguse üleilmse pandeemia, küll 666 soo kohta, teaduse järgi pidi neid sugusid kuidagi muuta ka saama veel. Kas ma peaks tõesti seda lollust uskuma ja siis kuulama juttu sellest, et ebateadus on kriminaalne ja vangi tuleb panna selle eest.
Ei lähe läbi, koerad ja hüäänid! Ma ei taha liiga palju rääkida teadusest, mis ei ole andnud meile midagi kestvat ja usaldusväärset. Kus on Homerose aegne teadus täna? Ilmselt kas üldse ära unustatud või teada ainult ajaloolaste kitsale ja kahtlasele ringile. Odüsseuse tempe aga õpetati minu ajal veel koolis, või vähemalt ülikoolis. Ülikoolis kindlasti. “Ilias” ilmus eesti keeles 50nendatel, aga millal see tekst valmis?
Ütlevad, et 800 aastat enne Kristuse sündi? Jeesuse sõnu me teame, Piibel oli veel kaunis hiljuti maailma enimmüüdud raamat – kus on aga Kristuse ja Moosese aegsete teadurite monograafiad? Neid ei ole kuskil ja mis te arvate, miks? Sest need teadlased olid nii Moosese, Jeesuse kui ka Homerose ajal haledad ja nurjatud jollerid. Vot sellepärast.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.01.2025