22.04.2026
Sven Sildnik
Jüriöö on lahe. Tõrvikutega ringikimamine, lõkke tegemine ja muud püromaania on jüriöö ülestõusu tähistamiseks enam kui kohane. Mõned eelistavad piirduda sigari või piibu süütamisega, piip kui muistne talupoja meelenüristamise vahend on mõistagi kohasem. Mobiiliga aknal lehvitamine on aga täiesti sobimatu.
Kõik need rituaalid on muidugi toredad, aga kui kaob jüriöö mässumeel ja vabaduse aade ning globalistide laiutamine ei kohta vähimatki vastupanu, siis oleme me nii kurvas olukorras, kus ei oska muud soovitada kui lugeda veelkord üle rahvuskirjanduse tüvitekstid, eelkõige Eduard Bornhöhe — „Tasuja” aastast 1880.
Bornhöhe „Tasuja” on Jüriöö ülestõusu vaieldamatult kõige tuntum ilukirjanduslik kajastus ning kuulub eesti kirjanduse populaarseimate raamatute hulka. Tõenäoliselt on „Tasuja” eesti kirjanduses läbi aegade kõige enam loetud ilukirjanduslik raamat üleüldse. Autor kirjutas selle näopeksust pakatava taiese 18-aastaselt. Jutt on jõuline, paatoslik, rahvuslikku tuld täis — klassika kõige otsesemas mõttes. Sõnum jõuab takistusteta kohale.
Sisult kindlasti kaalukam Enn Kippeli — Jüriöö I–II aastast 1939, uustrükk 1996 on samuti kohustuslik kirjandus. Kippeli kaheosaline romaan tugineb ajaloolistel faktidel, mis Jüriöö ülestõusust tänu vanadele kroonikatele teada on, ning hargneb hoogsa seiklusromaanina, kus lisaks sõjasündmustele maalitakse laiem pilt ka elust ennemuistsel Eestimaal — seal leiab kirjeldamist isegi sadama lihttööliste õhtune prassing ja rüütliturniir.
Kippel oli sõjaajaloo huviline ja vanade relvade kollektsionäär, mis lisab veenvust veelgi. Kippeli ja Bornhöhe raamatud on paljudele tuttavad, mida ei saa aga öelda järgmise oivalise Jüriööd käsitleva teose kohta. Kui alustame autorist.
Uku Masing
Uku Masing (sünninimi Hugo Albert Masing) sündis 11. augustil 1909 Raikküla vallas, Lipa külas, ning suri 25. aprillil 1985 Tartus. Ta oli eesti polühistor, teoloog, orientalist, filosoof, luuletaja, folklorist ja etnoloog — ning tuntud polüglott, kes oskas umbes 60 keelt, paljude teiste eesti kirjanikega võrreldes täielik geenius.
Masing kuulub eesti kirjanduse 1930. aastate nn akademistide põlvkonda ning kaitses 21-aastaselt magistritöö Vana Testamendi teaduse ja semi filoloogia alal — tõenäoliselt üks nooremaid magistreid üldse tollases Tartu Ülikoolis. Doktoritööga paralleelselt avaldas ta 1935. aastal oma esimese luulekogu „Neemed Vihmade lahte”.
Nõukogude okupatsiooni algusaegadel olid Uku Masingule suletud kõikide trükiväljaannete toimetused — võiks öelda, et tühistamine ja tsensuur jätkuvad tänapäevani, tema kristlus, naisteviha ja varjamatu põlgus nn indogermaani kultuuri vastu teeb temast siiani ohtliku ja põlatud tegelase.
Oma aja üks silmapaistvamaid eesti suurvaime pidi elama täielikus isolatsioonis, millest ka täna ei ole lihtne välja tulla, sest kirjanduses sigatsevad uuskommunistid või lihtsalt tobukesed, kelle peale anaalsotsialimi idoloogia midagi korda ei lähe. Ja nüüd raamat ise.
“1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult”
See on erakordne teos: ühtede kaante vahele on saanud ühe ja sama teema — Jüriöö — kaks erinevat käsikirja, kaks versiooni, mis on kirja pandud 1950. aastatel ja mis kannavad pealkirja “1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult”.
Uku Masingu käsitlus Jüriööst ei sobitu akadeemilisse ajalookirjutusse. Nagu Masingule omane, ei tunnista ega usalda autor ka siin ühtegi autoriteeti peale iseenda. Masing on veendunud Jüriöö ülestõusu põhinemises vandenõul — ühel või isegi mitmel. Ajaloolased hakkavad selle peale ainult mörisema, ehkki Masing toetub allikatele ja on loogiline nagu prillikivi.
Eesti kultuuriloos on mitmesuguseid Jüriöö-tekste, Uku Masingu oma lisab sinna veel ühe omapärase vaatenurga. Selle raamatu suureks vooruseks on suur hulk viiteid ja kommentaare ning toimetaja Jüri Kivimäe põhjalik järelsõna ajaloost, Jüriööst ja Uku Masingust.
Raamat ilmus kirjastuselt Ilmamaa 2002. aastal (238 lk), seega postuumselt — Masing ise kirjutas teksti 1950. aastatel, nõukogude vaikuse keskel, trükki pääsemise lootuseta. E-raamatuna on see Rahva Raamatust kättesaadav.
Miks lugeda?
See raamat ei ole ajalugu tavapärases mõttes — see on Masingu mõistus kohtumas Jüriööga: iseseisev, sõltumatu, provokatiivne. Tema tees, et Jüriöö põhines organiseeritud vandenõul, mitte spontaansel mässul, erineb oluliselt nii Vahtre kui ka teiste ajaloolaste käsitlustest.
Olenemata sellest, kas nõustuda või mitte — Masingu tekst on kordumatu lugemiselamus. Igal kümnel juhul kannab see raamat rohkem jüriöö mässuvaimu, kui muu samal teemal kirjutatu kokku. Masing ei olnud suvaline kirjanikutross, vaid vaba vaim ja sellest tulenevat ka mässumeelne, vaba ning väärikas.
Kui midagi Jüriööl lugeda, siis just Masingut ja tema Vaskust, loodetavasti leiab nii mõnigi janune hing siit tee teiste Masingu raamatute juurde, mida on virnade viisi ja mida ära kiita lihtsalt ei ole võimalik. Hiilgav esseistika, vaevalt meie kirjanduses on kedagi, kelle kohta väljendid geenius ja siiralt pahatahtlik sobivad kõige paremini.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.04.2026