Nüüd, kus Eesti on selle maailma vägevatega ilmasõtta minemas, tuleb hoolega läbi mõelda kõik psühholoogilise sõja nõksud. Relvadega on nagu on, siin mõtlemine asja kuigi palju paremaks ei muuda, stratkom on aga rakendatud oma rahva ajude purustamise teenistusse ja vaevalt on neil aega ja tahtmist rindele minna.
Siis oleme ühelt poolt päris kurvas olukorras, kus psühholoogiline sõda on sama hästi kui kaotatud. Mõõkhambulist tiblat Päevalehega uimaseks ei löö. Teiselt poolt on psühholoogilise sõja ajalugu rikas ja mitmekesine ning õppida on meil palju nii maooridelt kui viikingitelt. Psühholoogilise sõja esimene relv on hirmuäratav välimus.
Vaata meie sõjaväelasi, kas see on veenev vaatepilt? No ei ole. Tüüpidel nn seljas mingi lapiline pidžaama ja Ukraina lipp on ka nii väike, et seda lahingumöllus ei märkagi. Nagu mingid remondimehed lasteaia köögist, tõesti. No jah, kuperjanovlastel on pealuuga mereröövli lipp ja see paneb ka paadunud kuvaldamõrvaril püksid püüli sõeluma, nii on. Veenvaid ja selge sõnumiga lippe on aga palju rohkem vaja, ühest ei piisa kaugeltki mitte.
Kõige tähtsam on aga reamees eesliinil, psühholoogilise sõja raskust kannab just tema. Suurepärast eeskuju oma võitlejatele annab Ameerika Ühendriikide kaitseminister Pete Hegset, kes lasi lähiminevikus oma parema käe õlavarrele tätoveerida araabia kirjas sõna “kāfir”. See pole kefiir ega kohver, vaid tähandab “jumalakartmatut” või “uskmatut”.
Mõte on väga hea, sõnum tugev ja otse põrmustav, mina jumalat ei karda, sind, krantsi, ammugi mitte. Milliseid sõnumeid varjavad Hegsethi püksid, me ei tea, aga paremal käsivarrel, araabiakeelse ähvarduse kohal on ladinakeelne veekindel kiri: “Deus Vult”. “Deus Vult” ütleb mõndagi sõjaajaloolastele, see tähendab Jumala tahet ja oli ristisõdijate hüüdlause esimese ristisõja päevil aastatel tuhat midagi.
Oh jah, väejuhataja võib endale sellist intellektuaalset kõrgpilotaaži lubada, tema pilte on terve ilmavõrk täis ja moslemite ning kommunistide hala kõlab kohemaid taevani. Selles mõttes hea, tekst töötab, vaenlane juba haliseb. Meie siin olime muidugi ristisõja teisel poolel ja sõduritele tuleks rinnale tätoveerida kas “Laula, laula, pappi!” või “Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!”
Rahvusvahelist menu ei julge kummalegi sloganile ennustada, sest eesti keele, kultuuri ja ajaloo tutvustamine maailmas on täielikult läbi kukkunud. Meie sõdureid mõistagi innustab, aga on vaja sellist, mis ka venelast hirmutab. Tehisintellekt tõlkis Lutsu vene keelde, ametlikku tõlget ei hakka raamatukogust otsima: “Что не застегнётся, будет прибито!”, proovida võib, aga kindel ei ole.
Ega selliseid asju välja ei mõtle, tuleb teha laboratoorne katse, tätoveerida masintõlge meie väepealikule sinna, kuhu vaja, riputada pilt bussipeatustesse ja vaadata, kuidas reageerib postimees.ru. Üldse on tätoveeringud meie kliimas jama, talvel on nad vatijope all ja suvel on sihuke hunnik sääski peal, et midagi ei loe välja.
Munder on ikkagi põhiline, sõnum tuleb edastada vormiriietusega, selle kohta on ajaloost palju suurepäraseid eeskujusid: viikingite berserkid kandsid lahingusse minnes karunahku ja mõnikord isegi karude käppi, et hirmutada vastaseid ja näidata oma võimsust. Ökomahe karusnahk on kliimateadlik valik.
Karunahk on jah karune, aga pole seda uhkust ja ilu, veel vähem glamuuri: 18. sajandi Preisi husaarid kasutasid surikotkaste sulgi oma mütside ja ja turviste kaunistamiseks, suled olid niivõrd pikad, et ulatusid peaaegu maani. Vahva huroon Tsingatskukk oma kahe kotkasulega ei ole absoluutselt konkurentsis.
See sabasulgede mõte on väga hea, aga veel paremini kasutasid seda nõksu Poola tiibhusaarid 16.-18. sajandil, kes sättisid oma turvisele kotkaste suled ja tegid seda nii nutikalt, et lahingus tuli kuuldavale õudne mürin, nagu oleks neil propeller tagumikus. Seni kuni meil oma lennuväge pole, tuleb investeerida rohkem kotkasulgesesse.
Zulu sõdalased Lõuna-Aafrikas kandsid leopardi nahka ja ninasarviku sarvi, mis oli mitte ainult staatuse sümbol, vaid usuti, et see annab neile ka loomaliku jõu. Berserkide karustratkomi ideed arendasid edasi Napoleoni grenaderid, kes kandsid tohutuid karunahast mütse, mis lisasid neile pikkust ja tegid nad lahinguväljal hirmuäratavaks. Vaata kui nutikas.
Kõik need nahad ja sarved on head alguseks, lahingutegevuse edenedes tuleb aga kasutusele võtta Uus-Meremaa liitlaste kogemus. Maoori sõdalased kaunistasid end vaenlaste hammastest valmistatud kaelakeede ja kõrvarõngastega, tänapäeval lisame mõistagi sõrmused ja nabarõngad. Samm-sammult võidule, kindlasti ei tohi unustada ka skalpe, mis riputatakse vööle.
Skautmaster on ja ei ole ka, skalpmaster kõlab just nii nagu peab. Isegi popkultuurist leiab õige praktilisi ideid vaenlase moraali hävitamiseks: filmis “Full Metal Jacket” kirjutati kiivrile lihtne ja selge sõnum “Born to kill”, maakeeli siis tapjaks sündinud; telesari “Generation Kill” inspireerib samas suunas edasi – jefreitor Kill, välipastor Kill, mis kinni ei jää – kill, kill, kill.
Kindlasti tuleb vaenlase põrmustamiseks rünnata teda klassikalise muusikaga, nagu tehti verejanu innustavas linateoses “Apocalypse Now” kus Wagneri Walkürenritt vietkongi kommunistidest väljaheite välja peksab. Teen ettepaneku maoori stiilis vaenlase hammastega kaunistatud sõrmus nimetada Nibelungide sõrmuseks.
Räpi ja muu kõntsa peal kasvanud pooletoobised võib maha võtta ka Brahmsi, Beethoveni või Pärdi superhittide saatel. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas sõdalased läbi ajaloo on oma rahuvalve missiooni eriliseks ja mõnikord isegi õõvastavaks muutnud, et vastastes hirmu tekitada või oma staatust näidata.
Mõistagi ma patsifistina ei saa heaks kiita mingit enesetapjalikku nn rahukaitse missiooni, kuid samas lojaalse kodanikuna olen nõus alati andma head nõu ning kui rahuvalvajad hakkavad otsa saama, püüan meeleldi värbamiskomando koosseisus tänavatelt naisi ja lapsi – rahu nimel, ei näe probleemi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 31.03.2025