Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro ja tema kolleegid on teinud midagi gigantset, muidugi kui ajalehti ja teadust uskuda. Väidetavalt ligemale kümme aastat väldanud katsed, mis kulmineerusid ajakirja “Molecular Psychiatry” lehekülgedel, näitavad, et rottide ajus striatumis GDNF-i taseme tõstmisega on võimalik muuta isiksust, mida seni peeti muutumatuks: pelglik, loid ja ärev loom muutub aktiivseks, uudishimulikuks ja julgeks.
See on teaduslik läbimurre, mille üle Eesti kui väikese rahva teaduse uhke olla võib – me hakkame juba homme nohikutest supersõdureid tootma. Harro ja meeskond on näidanud, et isiksus ei pruugi olla kivisse raiutud. Aju ümberkujundamine närvikasvufaktori abil annab lootust ravile allumatu depressiooni, ärevushäirete, OCD-e ja traumajärgse stressi all kannatajatele. Puhas kuld, kas pole?
Samas peame tundma kaasa neile tuhandetele laborirottidele, kes kümme aastat väntsutati. Need vaesed olendid, kelle emadki neid pärast protseduuri enam ära ei tunne. Kunagi arglikud ja ettevaatlikud, nüüd sunniviisiliselt uudishimulikud, dopamiinisüsteem ümber programmeeritud, käitumine samm-sammult ümber õpetatud. Nad ei ole enam need, kes nad sündides olid. Teaduse arengu nimel muudeti nende loomus jäädavalt. Kui rottide isiksust õnnestus muuta, mis siis inimesest saab?
Sest kui inimloomus on tõesti pöördumatult muudetav ja mehhanism töötab – viirusvektor, geeniteraapia või tulevased ravimid –, siis on aeg põgeneda. See avastus on liiga võimas, et jääda ainult arstide kätte.
Kõikvõimalikud lurjused on selle järele juba ammu hullud. Uuskommunistid näevad võimalust luua uus inimene, kes armastab riiki, kollektiivi ja ei küsi palka. Hüperrikkurid Silicon Valley’st ja Davosest unistavad kuulekate, vaba tahteta töötajate ja tarbijate massist, kelle isiksus on kohandatud tehnofeodalismi tingimustele.
Salateenistused ja süvariigi maniakid näevad siin MKUltra viimast mudelit. Ameerika psühhiaatrilised lihunikud, kes 1950.–70. aastatel lasid inimestel LSD-d, elektrošokki ja hüpnoosi, ei suutnud kunagi usaldusväärselt isiksust ümber programmeerida. Eesti teadlased on võib-olla tahtmatult andnud relva, mille üle need jõud esimesel võimalusel kontrolli haaravad.
Ja see ei jää vaid suurte mängijate kätte. Tavapätid, psühhopaatidest abikaasad, kriminaalid ja perverdid leiavad Harro teadusele kiiresti rakenduse. Kujutage ette: valitsuse määrusega, preemiahimulise arstitädi käe läbi tehakse lihtne protseduur. Katoliiklikust konservatiivsest kolumnistist, kes on kaitsnud perekonda, rahvust ja looduslikku korda, saab paari nädalaga “narkohomo” – uudishimulik, aktiivne, madala moraalitundega, kes sobitub täiuslikult progressiivsesse massi. Soomuutmine tundub lapsemänguna selle kõrval.
Miks vaevuda hormoonide ja operatsioonidega, kui saab otse aju ümber seadistada? Melanhoolne, sügavuti minev inimene muudetakse pealiskaudseks ekstraverdiks. Kõrge neurootilisusega kunstnikust saab tuim ja hingetu bürokraat. Traditsioonilisi väärtusi kandvast inimesest saab kuulekas globalistide sulane.
Ajalugu on teaduse kuritarvitusi täis. Natside rassiteadus ja eugeenika, Nõukogude Liidu psühhiaatrilised haiglad, kus dissidente “raviti”, Tuskegee süüfilise eksperimendid mustanahalistel, steriilsuse sundprogrammid, lobotoomia, lisaks kahtlused koroonavaktsiinide kõrvalmõjude varjamise ümber.
Teadus on alati olnud amoraalne, eriti kui seda juhib ideoloogia või raha, mitte tõde ja inimväärikus. GDNF-uuring lisab sellesse ritta uue peatüki. Mis algab ravile allumatu depressiooni raviga, lõpeb isiksuse kujundamisega euroliidu direktiiviga. Kes otsustab, milline temperament on “haige”? Kas madal ekstravertsus on viga, mida parandada? Kus lõpeb arstiabi ja algab totalitaarne ümberkasvatamine?
Me oleme jõudnud punkti, kus inimene ei ole enam Jumala näo järgi loodud, vaid optimeeritav tarkvara. Perekond, rahvus, traditsioon, mehe- ja naisolemus – kõik see võib saada „vananenud tarkvaraks“. Kui isiksust saab nii lihtsalt ümber programmeerida, kaob ka vastutus. “Ma ei ole selline inimene” asendub lausega “mu ajul oli teistsugune seadistus”.
Perverdid saavad oma fetiši normaliseerida, ohvrid lõpuks ometi optimeerida ja riigid oma kodanikke ümber kasvatada, korporatsioonid oma töötajaid kordades produktiivsemaks muuta. Sõdurid menetletakse mõistagi esimeses järjekorras.
See on aegade lõpu eelõhtu. Rahulikud ajad on läbi. Kui Eesti teadlased tõesti avasid ukse, mille taga ootavad need jõud, siis peame valima: kas oleme uhked teaduse saavutuste üle või kaitseme inimloomuse pühadust.
Konservatiivne rahvas peab ütlema: meie ei taha teie uut inimest, ei kommunistlikku ega homoseksuaalset. Me tahame eestlast sellisena, nagu ta on – koos oma melanhoolia, visaduse, iroonia ja Jumalast antud loomusega. Kõik muu on Kuradist.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.07.2026