Mida te teete, kui tahate hävitada endale ebameeldivat riiki ja selle rahvast? Loomulikult te ründate seda riiki ning üritate ta maa pealt pühkida. Ajate kokku kõik oma rüütlid ja vähemad vasallid, ratsaväe koos lingumeeste ja vibulaskjatega ja lähete sõjateele. Vanasti oli see kõik lihtne ja pigem aus. Tugevam või nutikam nülgis vastase peanaha ja lõi lõkke ehk põleva pealinna ümber tantsu.
Tänapäeval on avalikus kohas tule tegemiseks ja etenduse andmiseks vaja omavalitsuse luba. Sõjakäiguga on veel hullem, selle peab heaks kiitma mõni suurvõim, parem kui nad kõik. Kui maavarad lahtise käega laiali jagada, saab loa ka Islandilst ja Vatikanilt, ma julgen oletada. Siis kaob aga asja mõte ära ja niigi suur kulu kasvab seitsmendasse taevasse.
Mürsud on tänapäeval kole kallid ja üldse on kogu see sõjandus nii korrumpeerunud, et nutt tuleb peale. Ma mäletan aegu, kus maailmas käis korraga 50 madinat, rahvasõjad olid igapäevased asjad. Võeti matšeete ja tehti asi ära. Täna on see kõik minevik, paar sõjakökatsit vaikselt vindub ja neidki peavad maailma kõige rikkamad riigid üüratute välistoetuste najal.
Ukrainas madistab pool maailma ja teine pool lõbustab ennast Palestiinas, olgu Allah neile armuline. Tulemus on aga hale, ei mingi ilmasõja ülevust, ehkki kõik ressursid on mängu pandud ja sõjakisa on enam kui kõrvulukustav. Parem ärge üldse sõdige, kui et niimoodi kaunist sõjakunsti häbistate, nadikaelad. Mille taha on sõjasõit seisma jäänud?
Korruptsiooni ma juba mainisin, aga lisaks muidugi nn tehnoloogia areng, uued relvad on kallid ja järjest kallimaks lähevad, mõistagi on nad ka keerulised ja kapriissed. Peagi jõuame korrumpeerunud sõjainseneride abil nii kaugele, et kogu inimkond jõuab endale lubada ainult ühe pommi või raketi ja seegi ei tööta. See oleks kohe päris ilus aeg.
Aga paha lugu on ka inimfaktoriga, esiteks on endale pähe võetud ebaterved sotsialistlikud ideed ja see on viinud täieliku vaimse laostumiseni, soldatid hilpavad seelikutes ringi ja ei kõlba ammu enam mitte millekski, peale kaasava balletikoolituse. Võimalik, et mõnes väiksemas eraarmees osatakse veel haamriga peakolu sisse lüüa, aga kindel see ei ole.
Usaldus sõja, sõjatööstuse ja sõdurite vastu on kadunud ja see on korruptsiooni ja loomastumise möödapääsmatu tagajärg. Sõjaga on jama palju, kulu on meeletu, aga positiivne tulemus on pigem negatiivne, isegi jänkide üüratu sõjamasin on pea igal pool haledalt kotti saanud. Piisab, kui meile meenuvad 30 000 sandaalides kitsekarjust päikeselisest Afganistaanist.
Sõjaajaloo raamatute viimastes peatükkides vahelduvad mustad leheküljed lillaroosade reklaamidega ja ongi kõik. Serbia pommitamine läks küll natuke paremini aga tulemuseks on ikkagi nn putinism. Anna pommiga pähe palju tahad, serblane, veidrik, vaatab aga ikka Kremli poole. Ja mis te ise tema asemel teeksite? Keegi ei ütle.
On üritatud kasutada ka revolutsionääre, teoorias on revolutsioon otse sõjaõhutaja unistus, pole vaja tanke ega lennukeid, ei mingi palgasõdurite nuumamist ega strateegilist planeerimist, laamendamisest piisab. Puista suvalistele asotsiaalidele peenraha ja juba kangutavad õllepoe ukse kallal ja enne kui jõuavad ennast selgeks magada, on ka parlament laiali pekstud.
Pohmellis uuspresident kirjutab mistahes baaside, maakide või abielulepingule alla ja riik ongi õhtal. Tõsi, see ei ole ainult teoorias nii, Ukrainas õnnestus venemeelsed vargad kiiresti meiemeelsete varaste vastu vahetada ja nagu võluväel algaski sõda. Johhaidii! Mina pole öelnud, kes seda alustas, ise juhtus, olid segased ajad.
Kui tahate, et algas isetekkeline sõda, vahetage üks varaste valitus teiste vastu, mõne revolutsionääri ikka leiab, sa tunned nad ära koledate riiete ja halva käitumise järgi, palka see, kes rahakohvri peale ei sülita. Raha võtab, riigi kukutab, aga sõdib ikkagi väga sitasti. Nii see asi ei lähe, samal hetkel kui sõda tuleb mängu, on mäng läbi ka.
Mida siis teha? Ei saa ju lasta igal riigil ja rahval rahulikult samakat ja segast juttu ajada. Põlvili surumine ja tükkideks kiskumine on sügavalt inimlik. Aga vot, kuidas sa surud, kui ei ole sõjaväge, raha ega ühtegi head ideed. Ja revolutsioon ka ise ei teki, sest pole võimalik vastutustundetutele isikutele anda marksistlikku haridust ega bensuraha molotovi kokteili segamiseks.
Revolutsioon on küll odav, aga löömamehi tuleb kuidagi innustada, võiks olla kandev idee. Ideed ei ole. Üldse mingit ideed ei ole ega tule. Ometi ei ole me lootusetus olukorras. Miks paneb presidendihärra Trump jälle käima kurikuulsa San Francisco lahes asuva Alcatrazi vangimaja?
Sellepärast, et riigile on pätid ohtlikumad kui võõrväed ehk revolutsionäärid-homoseksualistid. Isegi Lenini tuhmivõitu kommunistid mõistsid kriminaalide hindamatut väärtust ja nad nimetasid kurjategijaid “sotsiaalselt lähedasteks” ning kaasasid sadistlikumad kaabakad massihukkamistesse ja muudesse revolutsioonilistesse menetlustesse.
Terve Ameerika on neid “sotsiaalselt lähedasi” täis. Need kaagid tapavad, vägistavad, röövivad, peksavad naisi, müüvad lapsi, vahendavad meelemürke, vallutavad elamukomplekse ja vägistavad metroos laipu õige mitmel erineval moel. Pätid teevad nii palju kurja, et selle korraldamiseks sõja või revolutsiooni balil poleks lihtsalt võimalik.
Kuidas sa õpetad noorsõduri või punatudengi metroos laipa vägistama? Aga kui on loomulik anne ja vastupandamatu kutsumus, siis ei vaja pätt muud kui seda, et sa avaksid kongi ukse ja riigipiiri ning maapealne põrgu lööbki üle pea kokku. Selleks Ameerika kommunistid tegidki piirid lahti ja lasid punakohtunikel jätised vabastada.
Kohtunik on küll ahne, aga ta jõuab palju. Piirivalve ja müüride projekti lõpetamine hoiab hunniku raha kokku ja selle võib kommunistist poliitik ära varastada. Kriminaal on isemajandamisel ja hästi motiveeritud, eriti maniakk. Kulu on ainult kohtunik, aga teda läheb kogu aeg vaja, elustiil on kõrgliiga punareitel ju õige metsik.
Nii nad on ka meie piiri avanud ja vanglad tühjendanud ning peavad alatut plaani tuua maale tont teab milliseid sadiste, maniakke ja pealõikajaid – välismaa vangid on ikka paremad kui omad, neil pole meie suhtes mingeid emotsioone ega pidureid.
Riiklikult mahitatud pätid on hullemad kui sõda ja kaevata on sul ainult punakohtunikule, kes julmalt ohvritele näkku irvitades laseb retsil kas või kümme korda järjest kohtusaalist vabalt välja jalutada. Ameerikas see just nii käibki. Ta on vaenlane, aga kui on vaja ausale eestlase vihakõne eest või lihtsalt niisama väänata, siis ta ei halasta.
Need monstrumid ja friigid peavad võimult kaduma või me oleme kadunud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 05.05.2025