13.05.2025
Sven Sildnik
Kommunistide kinnisidee on võitlus jumala ja eraomandi vastu, kolhoosid olid üks kindel viis inimesed vaeseks teha ja seda ka tehti. Valetati muidugi igasugused saavutused kokku, saavutusi ei olnud, kommunistidel on alati toidupuudus, pahatihti nälg. Venemaa, Põhja-Korea ja Kuuba kurbadest kogemusest ei ole küllalt, kommunistireo Pakosta haub järjekordset kolhoosi.
Ja olgu selgituseks kohe öeldud, et tegemist ei ole mingi nn avalike suhete katastroofi või õilsa kommu segase jutuga, osundan: “Justiits- ja digiministeeriumis on väljatöötamisel seadusemuudatus, mille kohaselt saab tulevikus kõiki avalikus kasutuses olevaid tekste kasutada tehisaru poolt, kui neile pole pandud sellest keeldumise märget.” Vaata, kus kargas tehisintellektuaal välja.
Taustainfo on selline, et hetkel tehakse maailmas kõige rohkem autorikaitse seadusi tehisaru ja tema tehtud junnakate kaitseks. Meie kommunist tahab loovutada kõik autoriõigusega kaitstud tekstid tehisintellekti tootjatele. Mis sonimine see on? Tehisintellektiga tehakse äri, tsensuuri ja pedeidooloogiat ja meie, vahe paepealne kirjarahvas, peame oma töö ja vaeva mingitele sukerbergidele ära andma.
Ei anna. Ja Pakosta ei saa ka võõrast vara laiali jagada, teksti avalikustamine ei muuda seda sukerbergide ega pakostade omaks, otse vastupidi, meil kehtib globalistlikus vaimus keedetud autorikaitse seadus ja see ütleb: § 7. Autoriõiguse tekkemoment
(1) Autoriõigus teosele tekib teose loomisega.
(2) Teos loetakse looduks hetkel, mil see on väljendatud mingis objektiivses, tajumist ja reprodutseerimist või fikseerimist võimaldavas vormis.
(3) Autoriõiguse tekkimiseks ning teostamiseks ei nõuta teose registreerimist, deponeerimist või muude formaalsuste täitmist.
Seadus on Pakostale tundmatu, mingeid märkmeid ma ei pea oma teoste kaitseks tegema ja ei teegi, sest seadus ütleb, et nii kui ma loo olen avaldanud, tekib autoriõigus ja autor ütleb, kellele ta mida annab või ei anna. Mina ei anna midagi, selle fakti peab Pakosta ja tema kontor endale pealuu sisse taguma. Mingeid formaalsusi ei ole vaja, ma olen oma teoste peremees ja Pakosta ja tema kaasosalised lakuvad panni või saavad karistada vastavalt seadusele.
Autor võib keelata oma teose kasutamise mistahes viisil, muuhulgas ütleb seadus, et autori loata ei tohi 5) teha teosest kohandusi (adaptsioone), töötlusi (arranžeeringuid) ja teisi töötlusi (õigus teose töötlemisele). See, mida tehisaru teeb, on minu meelest just need “teised töötlused”. Ei mingit töötlemist ega susserdamist, tädid ja robotid, unustage ära.
Üldiselt on autoriõigusega kaitstud peaaegu kõik: kunst, ilukirjandus, ajakirjandus, teadus, muusika, filmid, loengud jne. See, et mingi jutt, pilt või film on avaldatud, ei tee sellest kolhoosnike omandit, otse vastupidi, avaldamine teeb teosest autoriõiguse seadusega kaitstud omandi. Ja kui kommunistid ka kolhoosikorra vastu kõiki seadusi kehtestavad, saavad nad varastada ainult Eestis avaldatud teoseid. Hakkame avaldama välismaal ja sa ei saa meid ikkagi paljaks varastada.
Miks kogu seda teksti kolhoosi korraldatakse? Väidetavalt selleks, et tehisintellekti miljardärid ei tunne piisavat huvi eesti keele vastu. Vale, kõigi nende raibete ajupesurobotid valdavad täiesti rahuldaval tasemel eesti keelt. Sisuliselt on nad juba kõik kokku varastanud. Mida halvem keel tehisintellektil, seda kahjutum on tema agitatsioon.
Mida parem keel, seda ohtlikum on tehisintellekt, eriti noortele. Me juba näeme, kuidas lapsed muutuvad moblas nutidementseks, muutusid juba enne tehisaru. Tehisaru on kindlasti veelgi parem tööriist kui otsijamootorid või sotsiaalmeedia, kus siiani on rakendatud inimõiguste rikkumist, tsensuuri ja ohjeldamatult levitatud kommunistlikku pedejura ning sõjapropagandat.
Miks peaks Eesti riik ja meie kirjarahvas selles inimsusevastases kuritegelikus masinavärgis osalema? Ei. Pakosta korduvad katsed meie kirjanikke, ajakirjanikke ja muid literaate paljaks varastada räägivad hoopis sellest, et globalistide huvi on pealetükkiv ja ei lepi vastupõtkimisega. Kui Eesti riigil on vaja tehisintellekti, siis ta teeb endale ise oma rahvuslikest huvidest, keelest ja kultuurist ning väärtustest lähtuva tehisaru.
Loota globalistide heatahtlikkusele on lihtsameelne ja kuritegelik. Me oleme juba korduvalt ja korralikult lüpsi saanud, loovutades oma kaitsevõime nagu ka seadusandluse, nüüd töötab see kõik meie vastu. Ukrainlased, kes justkui meie eest sõdisid, kaotavad kindlalt. Oli tark otsus küll, eks ole, relvad ära anda ja ise püksata kurba lõppu oodata.
Vigadest õpitakse, seltsimees Pakosta. Globalistid-satanistid ei ole usaldusväärne seltskond, nad on vastikud raipenahad. Nendega diile ei tehta. Meil on keelekorpus, kui tahame seda kasutada, siis maksame oma autoritele, meil on keelemudelid, värgid-särgid. Tee olemasoleva põhjal oma tehisintellekt või kuuluta välja intellektuaalne pankrot.
Võõras aru peas on kas luulud või mõistuse kontroll. Inimene saab edukas olla ainult iseenda kriitilise ja analüütilise mõistuse abil, ehk ka ise endale tehtud tehisintellekti abil, inimesed teevad ise endale avatud põhja peale sobiva tehisintellekti, aga vot Eesti riik ei ole selleks võimeline. Ilmselt ei ole tõesti võimeline, seda ma usun, aga see on kinni ametnikes, jobuametnikud ja mõistuse äraandjad peavad käibelt kaduma.
Pakosta kolhoos on rajatud ilmselgelt võõra vara vargusele ja sellisena on see kuritegelik ning väärib põlgust ning ühemõttelist hukkamõistu.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 13.05.2025