Viimasel ajal on jälle hoogu võtnud entusiastlik jutt terviseportaalist ja imelisest terviseäpist, mis justkui peaks inimest kogu aeg meelde tuletama, millal hambaarsti juurde minna, millal vererõhku mõõta ja kuidas tervislikult elada. Merilyn Säde kirjutas hiljuti, et võtaksime õppust sotsiaalmeedia push-teavitustest. Idee on lihtne: kui äpp pidevalt sulle pinda käib, nagu mõni Instagrami junnakas, siis ehk hakkame tervislikumalt käituma.
Aga kui see terviseäpp tõesti töötaks, siis ei oleks ju enam ühtegi haiget inimest. Ei oleks ülekaalulisi, suitsetajaid, diabeetikuid ega vaimselt äbarikke. Reaalsus on aga teine. Inimesed teavad väga hästi, mis on tervislik. Ülekaaluline teab täpselt, et peab rohkem liikuma ja vähem sööma. Suitsetaja loeb pakilt, et tubakas tapab. Isegi narkootikumide ohtudest on kõik elu jooksul kuulnud. Teadmine on olemas. Puudu on midagi palju sügavamat: tahe, distsipliin ja eluviis.
Just siin läheb kaasaegne meditsiiniline jutustus paigast ära. Pärast koroonapettust on suur osa Eesti rahvast arstide ja ametlike tervisejuhtide suhtes kaotanud usalduse. See pole emotsioon, vaid loogiline tagajärg. Kui näed, kuidas terve ühiskond sunnitakse osalema massilises eksperimendis, kuidas eriarvamust marginaliseeritakse ja kuidas hiljem vaikides teemat vahetatakse, siis on raske uuesti sama kampaaniameeskonda täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks pidada. Seni, kuni avalikku vabandust ei tule ja mehhanisme järgmise meditsiinilise tsunami vältimiseks ei looda, jääb usaldus sisuliselt olematuks. Seda ei muuda ükski äpp.
Vaimustusega terviseäpist rääkides unustatakse ära, et inimene ei ole masin, keda piisava teavitamisega ümber programmeerida. Käitumist ei muuda teave, vaid harjumused, keskkond ja väärtused. Vanasti aitas siin tugev haridus ja kodune kasvatus. Täna räägitakse, et äpid ja teavitused asendavad seda. Aga mis abi on terviseäpist, kui kogu ümbritsev sotsiaalmeedia on hiiglaslik dopamiinilõks, mis lõhub tähelepanu, tekitab ärevust ja levitab sageli just seda ideoloogilist mürki, võigast absurdi, mis inimest tervise pekki keerab?
Sotsiaalmeedia on täis võltsideaale, kiiret naudingut ja vasakliberaalset agitatsiooni, mis õõnestab perekonda, traditsiooni ja loomulikku elurütmi. See on globalistlik relv – täpselt nagu paljud teised „meelelahutuse“ vormid. Parim nõuanne tervise ja eriti vaimse tervise jaoks on: väldi seda võimalikult palju. Pane telefon ära, mine metsa, tee füüsilist tööd, loe klassikat.
Siin jõuame tõelise tarkuseni. Anton Hansen Tammsaare on vanem kui globalism, vanem kui koroonahüsteeria ja kindlasti targem kui ükski terviseäpp. „Tões ja õiguses“ on kirjas elu, kus inimene peab vaeva nägema, loodusega arvestama, pere eest vastutama ja oma pahedest üle saama. Seal ei ole push-teavitusi. On sisemine kohusetunne ja looduse rütm. Need asjad on tervist hoidnud tuhandeid aastaid enne esimest nutitelefoni.
Elustiil, traditsioonid ja looduslähedus on need, mis tegelikult loevad. Pere, kus lapsi kasvatatakse au, töö ja vastutuse vaimus. Küla või väikelinn, kus inimesed tunnevad üksteist ja toetavad, mitte ei jälgi portaalis homoseksuaalseid ebajumalaid. Mees teeb rasket tööd ja naine hoolitseb kodu eest – see vana hea elukorraldus annab palju rohkem vaimset tervist kui kõik digitaalsed meeldetuletused kokku.
Terviseportaalil ja äppidel on oma koht lihtsamate meeldetuletuste jaoks, kuid need ei asenda kunagi inimese sisemist jõudu ega elutarkust. Kui tahame tervemat rahvast, peame lõpetama globalistlike lahenduste idealiseerimise ja pöörduma tagasi selle juurde, mis on ajaproovile vastu pidanud: Eesti traditsioonid, loodus, klassikaline kirjandus ja isiklik vastutus.
Tervis ei tule äpist. Tervis tuleb eluviisist, mida ei saa ühe klõpsuga sisse lülitada. Seda tuleb kasvatada päevast päeva, põlvest põlve, lapsest peale, ühtegi päeva vahele jätmata. Just nii on eestlased siiani vastu pidanud ja kümned võõrvõimud üle elanud – mitte tänu äppidele, vaid hoolimata äppidest ja entusiastlikest äpudest.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.10.2026