26.09.2024
Sven Sildnik
Näitlejad tahavad raha. Neile ei anta. Õige, polegi vaja anda. Mis neist klounidest kasu on? Kasu on kasin. Enamus neist on amatöörid, susserdajad, narkomaanid, kõlupead, pajatsid, pealegi lillaroosad limukad – globalistide kaasosalised, Eesti riigi hävitajad, kahjurid. Seda rasket süüd saab isamaa ees lunastada ainult verega.
Tänapäeva eesti armetu näitleja elutruu portree on maalinud Alaksandr Kuprin oma klassikalises novellis “Kui ma näitleja olin”. Kuulatav ERR arhiivis.
Soovitan tungivalt ja korduvalt nautuda. Paksude kintsudega, kitselikult mökitavaid, alatuid, liiderlikke, saamatuid, valelikke, silmakirjalikke ja lolle näitlejad rooskab vanameister otse geniaalselt. Meie provintsi näitlejad on täpselt sama tubakas. Täielik tubakas.
Millekski nad ei kõlba, tuleb saata rindele. Kõige lootusetumad juhtumid idarindele, Vuhledari alla, seal on olukord kriitiline. Kellest ehk võiks kunagi veel inimene saada, läheb fosforiidisõtta. Ja läheb ise, vabatahtlikuna, ta on ju prostituut, tal ükskõik, millist propagandat teha, milliseid väärtusi kaubastada, treneeritud südametunnistus, kõndiv kuulutusetulp, mitte inimene.
Hetkel pole isegi kutseoskused olulised, ei oska laval astuda ega olla, mis siis ikka. Eesti hävitajad, globalistid-satanistid, alustavad fosforiidi kaevandamist, olgu nad neetud. See on röövimine, see on mõrvarlik ja see on lõpp. Radioaktiivsete kraatrite vahel pole meie lastel enam mingit elu. Võõrtööliste mörisevad massid, mõistagi ka kohalike halastamatu ekspluateerimine ja totaalne looduskatastroof on vältimatud.
Kõik ausad ja vähemausad eestlased peavad valima fosforiidisõjas poole. Sa oled kas fosforiidi vastu või oled sa oma rahva ja looduse vastu. Kordan: sa oled kas fosforiidi vastu või oled sa oma rahva ja looduse vastu. See käib ka limukatest näitlejate kohta. Nad on olnud režiimi ustavad teenrid, nüüd aga on nälg majas, kohe kuidagi ei venita välja. Alkoholiaktsiis lööb valusalt. Automaks ka veel ja ongi eraisiku pankrot ridamajas.
Mis jääb vaesel tolgusel üle? Pane pael kaela, tahaks soovitada, aga see ei ole kirjanike liidu aukoodeksiga kooskõlas. Kirjutatud on, löö tõbras kasvõi maha, aga enesetapuni viimine on ebaeetiline. Mis siis tolgus teeb? Mõni riputab ehk ennast kuuse oksa, aga enamus ei tee midagi, roiguvad edasi rahva rõhujate sabas.
Andku minna, aga raha ei saa. Valitsusel on mürske ja süstlaid rohkem vaja kui kloune. Mingil hetkel ei jõua kloun enam üüri ja kommunaale maksta, tõstetakse tänavale ja kojamees teisaldab mustuse prügikasti. Midagi keerulist siin ei ole ja selles mõttes on kaevurite valitsuse kultuuripoliitika õiglane.
Kirjaniku fantaasias aga näeme ka ideaalmaailma: mõned vapramad ja tugevamad näitlejad loovad oma sõltumatu vabatahtlikest annetustest elatuva rändtrupi, nimetusega “Endiste punanäitlejate vabatahtlik kütipolk” ning hakkavad mööda külakoolide varemeid ja kultuurimaju tuuritama ja esitama fosforiidi kaevandamise vastast propagandat. Propaganda kujuneb ootamatult edukaks, sest tibid kisuvad ennast laval paljaks ja sõimavad ropult va kliimaminister Alendrit. Põletatakse erinevaid tähelippe ja pankurite õlgtopiseid.
“Endiste punanäitlejate vabatahtlik kütipolk” paneb ka homoabielule, immigratsioonile, kliimale ja veriste kätega sõjarditele kütet alla. Kõik vaenlase jutupunktid tuleb solgiga üle valada, õige. Just nii, kui sa oled mõistusega eesti sõjard ja verejanuline kiskja, siis sa toetad oma sõdureid ja oma sõda, sa toetad fosforiidisõja vabatahtlike või oled ise ka vaenlane ja sind ootab vabadusvõitleja repliigikuul ehk remargitääk.
Kas selliseid eestimeelseid näitlejaid on? Pole näinud. Muusikute hulgas on Tõnis Mägi, ehk on keegi ka pajatsite seas. Saame näha, tõsi, ühelgi meeleavalduse pole ma näitlejaid näinud, ei sundsüstimise, elektrihinna ega muude sigaduste vastu meelt avaldamas. Nemad oli poolt. On aeg, on ülim aeg, on aeg tulla mõistusele. Pole vaja kutset oodata, piisab isamaa kutsest, on küllalt südame kutsest. Kodumaa songitakse lampkastiks, sa kas sekkud või oled kasutu rämps.
Oh te vaesekesed, vaesekesed. Tahaks kangesti kellegi ees lömitada ja viiekümneeuroseod vastu hipsterite õlletoa letti uimaseks lüüa, aga ajad on muutunud. Lömitad küll, aga ninaesine on iga päevaga ikka vesisem ja vesisem, kui nii edasi, siis pole karsklusestki pääsu. Isegi presidendi roosiaiapeol (arvuti pakkus varianti roojaaiapeol) tuli joogid ise osta. Mõtlemise koht, raha anumise meeleavaldusest ei olnud palju abi. Ehk üritaks uuesti?
Meie näitekunsti tulevik on vaimustav igal juhul. Ütleme, et näitlejad jäävad ustavaks neid näljutavale globaalisandale, siis nad hukkuvad või lähevad tööle ja probleem on lahendatud. Kui aga juhtub ime ja mõni neist meeleheites ehk deliiriumis tuleb üle eestlaste poole ja temast saab meie liitlane fosforiidisõjas, pole ka paha. Osa saab kindlasti surma.
Ellujäänutele, neile mõnele üksikule, või ühele, aga jätkub kultuuriraha ning jääb ülegi – nii et sõida nahksisuga Aston Martini seljas Monte Carlo nooblimasse kasiinosse ja mölla seal kuni panustamiskäsi küljest ära kukub. Eesti näitleja võib. Globalistide sulane võib kärvata. Tegelikult meile ehk piisabki kahest-kolmest näitlejast. Millaks liigne luksus?
Parem paar heas toitumuses ja selge silmavaatega õiget eesti näitlejat kui sadakond vilava pilguga poolnäljas krantsi, kellele heteroseksualismi alusedki on tundmatud, lavakõnest rääkimata. Õpetajatega sama lugu, ühelt poolt koolmeistreid muidugi roppude pajatsitega võrrelda ei saa, ikkagi inimesed. Teiselt poolt on aga kisendav palgaprobleem.
Aga nagu teame, jätkub meil raha ainult rohepöördeks ja kaugmaarakettide ostmiseks. Matemaatikaõpetaja ent kuigi kaugele ei lenda. Sama siin, tule eestlaste poole üle, loo vabatahtlik põhisedusele ustavate pedagoogide polk ja kasi sõtta. Õpeta lastele, et va Alender on saatanasigidik.
Pinguta natukenegi. Ellujääjad ja võitjad ujuvad rahas, kusjuures tööd ei pea enam kunagi tegema ega ühtegi lapsukest lähedalt nägema. Kas see pole kuldne väljavaade? Meie võidame, võtame fosforiidi ja molübdeeni endale, saame rikaste edetabelisse, aga vaenlase ees lipitsevat sõjakurjategijat ootab tribunali karm, ent õiglane otsus. Eesti vabaks!
Sisepaguluses 26.09.2024