Vanasõna „Kured läinud – kurjad ilmad, haned läinud – hallad maas, luiged läinud – lumi taga“ on ühena vähestest iidsetest tarkustest tänapäeval arusaadav ja vahel ka kasutusel. Arvestades muutunud ilmaolusid, tuleb vanasõna kaasajastada: “Luiged läinud – lumi taga, droonid tulnud – paljud surnud.” Mis sellest drooniasjast saab? Millised arengud on õhus?
Need küsimused erutavad paljusid siin paepealsel maal, sest kui arengud kujunevad negatiivseks, siis on ohus inimeste vara, tervis ja elu, isegi lemmikloomad, vaata et panevad auto kodumarketi parklas põlema. Kurjust on palju põhjapoolkeral, meie oleme küll head, aga droonidega midagi peale hakata ei oska.
Meil on drooniasja harjutatud ja tulemused on avalikud, õppus Siil 2025 andis meile droonide küsimuses korralikult mõtteainet. Ukrainlastel läks hästi, väike grupp, suurusjärgus 10 operaatorit hävitas simulatsioonis 17 soomukit ja tegi 30 efektiivset rünnakut poole päevaga. Nad “likvideerisid” kaks NATO pataljoni.
Kuidas nad seda tegid? Ka see ei ole saladus, ukrainlastel oli varnast võtta kõrgetasemelised FPV-droonid (osa neist öövaatlusega), luuredroonid, signaalivõimendajad ja eksperimentaalset fikseeritud tiivaga droonid, mis kannavad 2,5 kg lõhkeainet kuni 65 km kaugusele.
NATO tavajõud, antud juhul klassikalised soomusüksused – ei suutnud ellu jääda. Traditsioonilised kolonnid ja manöövrid olid droonide vastu äärmiselt haavatavad. Ukrainlased näitasid seda väga veenvalt. Droonide vastane kaitse, eriti madalal lendavate FPV-de ja droonide parve vastu, on veel nõrk. Madalal, 100 m kõrgusel, lendavat drooni on raske õigel ajal avastada ja neutraliseerida.
Ukrainlastel on reaalne sõjakogemus, kolme aasta jagu intensiivset droonisõda, tohutu tootmiskogemus ja pidev taktika arendamine. Nad on selles valdkonnas praegu maailmas liidrid. NATO ja Eesti on alles õppimise ja kohanemise faasis. Paljud vanad doktriinid ja taktikad said õppusel tugevalt lüüa.
Positiivne Eesti pool: me reageerisime kiiremini kui paljud teised NATO riigid. Loodi kurjakuulutava nimega üksus Kullisilm, osteti sadu droone, tehakse tihedat koostööd ukrainlastega ja arendatakse oma vastusüsteemi Marduk. Miks mitte eestipärasem Mardus, tahan ma teada? Kus on patriotism? Varsi on Baba Jagaa ka majas.
On siis meil siis Marduk ja militaristide majandatud kaitsetööstus ja miljardiinvesteeringud? Muidugi on. Aga kas neist on midagi kasu olnud Auvere korstna kandis ja mujal, kus mõrvarlikud droonid ringi suristavad? Kasu pole midagi. Kas on vaja veel miljardeid või on vaja keegi viia peldiku taha ja selgitada talle värskes õhus olukorda?
Siil ja Auvere korsten räägivad selget keelt sellest, et meie Marduk on maoli isegi siis, kui meie õhuruumis seiklevad väidetavalt kümmekond siia eksinud drooni, see on ametnike seisukoht, millele on kaalukaid vastuväiteid, kuid selle loo eesmärk ei ole üksikute faktide täpsustamine, vaid suurem pilt.
Meil ei ole mingeid märke selle kohta, et meil oleks olemas reaalne droonitõrje võimekus, isegi siis kui tegu on üksikute väidetavalt eksinud droonidega. Mis juhtub aga siis, kui Vabariiki peaks tabama drooniparvede rünnak, näiteks Peipsi tagant?
Sellele me praegu ei mõtle, sest mõte paneb sisikonnas mingid asjad pillerkaaritama. Ma pole küll sõjaväelane, kuid ikkagi tahaks mingitki kindlust homse päeva ees. Selle kindlusega on nii nagu on. Kui neli aastat Ukraina sõda ei ole meile midagi õpetanud, miks siis üks Siil ja korsten peaks?
Ukraina droonid on väga ohtlikud. Mina ei ütle, et nad lendavad Eestist Venemaale, aga seda juttu ajavad erinevad asjapulgad idanaabrite pool. Ja nad ise näivad olevat selles veendunud. Vene meedia on meil keelatud, aga robot tohib lugeda ja annab meile teda, mida nad seal jahuvad.
Pärast Ukraina droonirünnakuid Venemaa Loode-piirkonnale, Leningradi oblast, Ust-Luga, Primorsk jt, on mitmed vene allikad süüdistanud Eestit, Lätit ja Leedut oma õhuruumi “avamises” Ukraina droonidele. Nad on otseselt või kaudselt öelnud, et sellisel juhul muutuvad Balti riigid legitiimseks sihtmärgiks ja Venemaa vastab sümmeetriliselt või tugevamalt.
Robotile meeldib eriti lugeda Topwar.ru ja sealt leidis ta sellise loo „Если Прибалтике не ответить, дело дойдет и до беспилотной блокады Калининграда“. Seal öeldakse otse, et kui Balti riikidele (sh Eestile) ei anta „vastust“, siis asi läheb droonidega Kaliningradi blokaadini ja Balti riigid saavad ise tunda tagajärgi.
Venemaa Riigiduuma (Gosudarstvennaja Duma) saadikud ja ametlikud kommentaarid (2026. aasta märts–aprill): mitmed duuma liikmed on väitnud, et Balti riigid on „osalised konfliktis“ ning seetõttu on nad „legitiimsed sihtmärgid“ Venemaa löökide jaoks. On kasutatud sõnastust, et „kui droonid lendavad nende territooriumilt või läbi nende territooriumi, siis tuleb anda vastulöök“.
Kreml / Dmitri Peskov on öelnud, et kui kinnitub Balti riikide aktiivne osalemine (õhuruumi andmine Ukraina droonidele), siis järgnevad „ответные меры“ (vastumeetmed). See on olnud üks otsesemaid ametlikke hoiatusi. Sama kordavad Lenta.ru, VZ.ru (Vzgliad), Gazeta.ru, Regnum ja RIA Novosti.
Mainitakse, et järgmised löögid võivad juba puudutada Balti riikide infrastruktuuri. Vene sõjalised Telegrami kanalid (Mash, SHOT, Fighterbomber jt) on olnud veelgi agressiivsemad – nad on otse kirjutanud, et „kui veel üks droon tuleb Eesti territooriumilt, siis tuleb anda vastulöök Eesti territooriumile“.
Vene narratiiv on järgmine: nad ei pea enam Eestit „neutraalseks“ riigiks, vaid Ukraina liitlaseks, kes lubab oma territooriumi kasutada rünnakuteks Venemaa vastu. Seetõttu on hoiatused „vastame samaga“ või „teete end sihtmärgiks“ muutunud üsna tavaliseks 2026. aasta kevadel.
See narratiiv on muidugi alatu, sest Riigikogu pole teinud mingit otsust meie õhuruumi avamiseks ei ühele ega teisele vaenupoolele. Kui aga keegi on omavolilisest meie õhuruumi avanud nagu konservi, siis on selline tegevus ebaseaduslik ja ründama ei peaks mitte Eesti territooriumi, vaid meie õhuruumis omavolitsevaid kaabakaid.
Kahjuks näitab ajalugu, et vandid ei saa ka kõige lihtsamatest asjadest aru, ning ajavad ikka oma joru, kuni lõpuks on suur tüli ja pahandus, mis võib lõppeda okupeerimise, küüditamise ja kolhoosidega. Põllumajandus on meil tänu väinasõja masuudihinnale isegi tugevas kreenis, kolhoosikorra kehtestamine hävitaks viimased hingitsevad tootmisüksused.
Kõike seda teades või ka ainult aimates, võiks pooletoobiste valitsus midagi provotseeritud agressiooni vältimiseks ette võtta. Samas kuidas sa midagi ette võtad, kui sa pole mitte millekski võimeline, kui, siis ainult valetamiseks ja varastamiseks. Kumbki strateegia ei ole droonide vastu tõhus. Ei tea, mis saab, aga ma tean, kes on süüdi. Pooletoobised poliitikud, pooletoobised kindralid ja pooletoobine kaitsetööstus.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 08.04.2026