Olukord on nutune, kui vaadata Statistikaameti värsket kokkuvõtet. See, mida liberaalsed kommentaatorid nimetavad “kestlikuks kahanemiseks”, on tegelikult eesti rahva väljasuremine. 1991. aastal, kui Eesti iseseisvus taastati, elas meie maal ligi 1,568 miljonit inimest. 1. jaanuaril 2026. aastal oli meid Statistikaameti andmetel 1,361 miljonit. Vahe on 207 004 inimest. See on täpselt kaks Tartu linna.
Tartu elanike arv on viimasel ajal olnud veidi üle 100 000. Kahe Tartu jagu inimesi on lihtsalt aurustunud või kaasatud olematusse. On see vähe või palju? Küsin vastust ootamata: kas kaotada kaks sellist linna nagu Tartu on midagi, mille üle peaksime ainult õlgu kehitama? Kas see “kestlik kärvamine” läheb Brüsseli ja Tallinna globalistidele kopika eestki korda?
Statistika räägib õõvastavast suundumusest: sündimus on kukkunud üle 50%, 1991. aastal sündis Eestis 19 413 last. 2025. aastal vaid 10 173. See number on poole väiksem. Abielusid registreeriti 1991. aastal 10 292, mullu 5998. Peaaegu samasugune langus.
Eesti naise keskmine vanus esimese lapse sünnitamisel on tõusnud 22,6-lt 29,4-le. Noored pered ei julge enam lapsi teha. Majanduslik ebakindlus, korterihinnad, liberaalne surmakultuur on need, mis laste saamist edasi lükkavad – kõik see kokku tapab eesti rahva, kaks Tartut on juba teise ilma saadetud.
Ainus lohutav number on eesti emakeelega elanike osakaalu tõus 61,6 protsendilt 68,5 protsendile. See ei tulene mingist imest, vaid sellest, et paljud muulased on viimastel aastakümnetel Eestist lahkunud. See on ainus valdkond, kus rahvuslik poliitika on andnud tulemusi. Kuid see ei päästa meid, kui eestlaste absoluutarv jätkuvalt kahaneb.
Keskmine eluiga on küll pikenenud 69,6-lt 79,8-le, palgad kasvanud 60 korda. Ent mis kasu on kõrgetest palkadest tühjas riigis? Palga ostujõust keegi muidugi rääkida ei taha. Põllumajanduses töötavate inimeste arv on kukkunud 152 000-lt 19 700-le. Maapiirkonnad tühjenevad. Ettevõtteid on rohkem, aga inimesi on vähem. See on majanduslik zombistumine – kasvame numbrites, kuid kaotame inimesi.
Liberaalne “kestlik kahanemine” on surmav vale
Liberaalsed eksperdid ja globalistlikud mõttekojad on leiutanud ilusa sõna – “kestlik demograafiline kohanemine”. Nemad ütlevad, et väiksem rahvaarv on hea: vähem koormust keskkonnale, kõrgemad palgad, mugavam elu. See on moraalne ja intellektuaalne laiskus ja alatu pettus.
Kui me jätkame samas tempos, mis on valitsenud viimased 35 aastat, siis mida me näeme tulevikus?
Keskmine aastane kaotus on olnud umbes 5900 inimest. Kui see tempo säiliks (tegelikult kiireneb see madala sündimuse tõttu), jõuame Tartu suuruse rahvaarvuni (umbes 100 000) umbes 210–220 aasta pärast. Kuid see lineaarne arvutus on liiga optimistlik.
Tegelikult on Eesti kogusündimus olnud pikka aega alla 1,7 lapse naise kohta (asendusvajadus on 2,1). Paljud demograafid hoiatavad, et praeguse trendi jätkumisel võib Eesti eestlaste rahvaarv 2100. aastaks kahaneda alla 500 000 või isegi madalamale. Mõned prognoosid näitavad, et praeguse sündimuse juures kaotab iga põlvkond umbes 25–35% eelmise põlvkonna suurusest.
See tähendab, et 80–100 aasta pärast võib eestlasi olla jäänud alla 400 000. See on juba vähem kui kaks tänast Tartut. Veel 50–60 aastat hiljem – ja me oleme Tartu linna jagu rahvast. Üks linn. Üks väike linnake Euroopa kaardil.
Kas keegi Tallinnas Toompeal või Brüsselis mõistab, mida see tähendab? See ei ole lihtsalt rahvaarvu langus. See on riigi ja kultuuri kadumine. See on keel, laulud, mälestused ja iseseisvus, mis jäävad vaid muuseumidesse.
Pisarad ja vastutus
Ma küsin nüüd juba pisar palgel: kas kahe Tartu linna kaotamine on vähe? Kui Tartu kaoks kaardilt, oleks see rahvuslik tragöödia, millest räägitaks aastakümneid. Aga et me oleme kaotanud kaks sellist linna ilma, et keegi oleks selle pärast kas või mõne massimiitingugi korraldanud – see näitab, kui sügavale oleme langenud.
See ei ole loodusjõud. See on poliitiliste valikute tagajärg. Valikud, mis eelistasid odavat tööjõudu välismaalt, naiste karjääri pere ja laste asemel, Euroopa Liidu lillaroosasid “väärtusi” rahvusriigi asemel. Valikud on olnud surmavad, tulemused on juba käes ja asi läheb ainult hullemaks.
EKRE on ainus erakond, kes seda probleemi nimepidi nimetab. Me oleme aastaid nõudnud tugevat perepoliitikat: korralikud lastetoetused, mis ei ole vaid sümboolsed, noorte perede eluasemetoetused, maksusoodustused lastega peredele, emaduse väärtustamine ühiskonnas. Samuti tuleb peatada massiimmigratsioon, mis varjab tegelikku demograafilist kriisi ja asendab kadunud eestlased slaavlaste ja araablastega.
Ilma radikaalse kursimuutuseta jätkub see hukatuslik protsess. “Kestlik kahanemine” ei ole lahendus. See on rahvuse enesetapp vikerkaarevärvilises pakendis.
Aeg on ärgata
207 000 kadunud eestlast. Kaks Tartut. See number peaks meid öösiti äratama. Iga kadunud laps on kadunud eestlane, kadunud sõdur, kadunud tulevik. Kui me ei muuda midagi juba täna, siis jääb tulevastele põlvedele vaid mälestus Eestist – väikesest riigist, mis suutis end vabaks laulda, kuid ei suutnud ennast laulujoruga rasestada.
Aeg on valida: kas me vahime tuima näoga edasi või teeme midagi – Eesti rahvas ei tohi välja surra. Meie lapsed ja lastelaste lapsed väärivad kodumaad, kus kõlab eesti keel ja elatakse meie moodi, inimese kombel.
See ei ole lihtsalt statistika. See on ellujäämise küsimus.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 21.08.2026