17.04.2026
Sven Sildnik
Kõik peavad nüüd vihkama Hispaaniat, sellepärast et Hispaania lõhestab NATO ühtset vihmavarju, edendab putinismi ja sotsialismi ning sebib vastutustundetult hiinlaste ja kuuba komudega, eelkõige aga selle pärast, et ei osta relvi ja ei lase ameeriklasi oma pinnalt Hormuzi surmaväljadele lennata.
Oluline on, et seda ei ütle allakirjutanu, mõni suvaline Riigikogu liige, arulage minister või ebasoosingusse langenud ja akadeemilises hämarolekus ekslev president, vaid tunnustatud fotograaf ja välispoliitika superstaar M. Mihkelson isiklikult. Riiklikus transvestiidimeedias on ilmunud vastav teadaanne.
Mina saan sellest loost nii aru, et NATO vihmavari ja artikkel viis ja mitte kunagi enam üksi on ikka veel aktiivsed ja tagavad meie sisemise ja välise rahu, nagu põhiseaduses ettenähtud. Aga kuna Hispaania on USAga kui mitte just sõjas, siis ikkagi eskaleeruvas konfliktis, siis võivad putinistidel ja muudel reeturitel tekkida põhjendamatud kahtlused ja kõhklused.
Kui päris erapooletult Mihkelsoni avaldusi analüüsida, siis jääb sõelale mõnigi putinistlik aspekt, mida valvas kodanik kindlasti ka ise märkab: “Hispaania on takistanud USA baaside kasutamist, ei olnud nõus koos NATO-ga oma kaitsekulutusi suurendama, tihendab suhteid Hiinaga, toetab Kuubat ja ostab suures mahus Venemaalt fossiilkütuseid.“
See on natukene laimu moodi faktijutt ühe NATO riigi kohta. Faktid iseendast on õiged, aga nende tõlgendus on pigem putinistlik kui liberaaldemokraatlik: “Iga euro põhimõtteliselt, mis venelastele makstakse hispaanlaste poolt ja kõigi teiste poolt, kes Euroopast Vene gaasi jätkuvalt ostavad, läheb Ukraina hävitamiseks ja Euroopa vastu suure sõja ettevalmistamiseks,” selgitas Mihkelson.
Mõistagi võib iga kuri inimene leida fakte, mis räägivad Ukraina hävitamisest, aga seejuures tuleb rõhutada, et see on väike häving, et Venemaa enda kaotused on otse metsikud ja kuna Ukraina on sõja juba korduvalt võitnud, siis pole selle madina lõpptulemuses mitte mingit kahtlust. Ukraina võit on saatuse poolt ette määratud ja kaotada on võimatu, isegi siis kui Volõdomõr ise seda tahaks.
Mina ei muretse Ukraina pärast, kandsin kaua revääril sinikollast ja sellega on korras. Soovitan hr Mihkelsonile masendushoogude ravimiseks vermutit, kaine peaga seda NATO teemat tõugata pole sugugi tervislik. Antidepressandid on jama, naisi ja lapsi võivad ehk aidata, mehele aga ei tee nad midagi.
Euroopa vastu suunatud sõda on muidugi tõsiasi, mille kohta on lademetes ümberlükkamatuid astroloogilisi andmeid, eelkõige Uraani ja Saturni suunal ja ega sibulatest muud oodata ei olegi. Aga kuidas see meisse puutub? Välispoliitika ja stratkomi juhtimiseks ei peagi teadma ajaloo baaskursust, aga sellest on igal kümnel juhul abi.
Hispaania kodusõja arenguid silme ees hoides saame lahendada eestluse ees seisvad psühholoogilised ja futuroloogilised probleemid. Egas see ei ole esimene sotside valitsus Hispaania maal, ennegi on punamäratsemist ette tulnud ja tulemused on olnud estraadirahvale ülimalt soodsad.
Hispaania kodusõjas 1936–1939 toetas kommunistlik Venemaa nn vabariiklasi – anarhiste, trotskiste, kommuniste, ilmselt ka piidreid ja muud sarnast väga massiivselt. Toetuseks saadeti sajad lennukid, nii pommitajad kui hävitajad ja sajad tankid, muust relvastusest ja 36 000 hulkuvast rändkommunistist rääkimata.
Hispaaniasse saadeti sadu sõjaväenõunikke, muude hulgas piloodid, tankistid ja ohvitserid, kes tegid tihedat koostööd vabariiklaste vägedega või juhtisid lahinguid iseenese marksistliku tarkuse järgi. NSVL toetas tugevalt Hispaania Kommunistlikku Parteid (PCE), mis kasvas sõja jooksul marginaalsest jõust oluliseks poliitiliseks tegijaks.
Stalini NKVD korraldas Hispaanias massiivseid repressioonikampaaniaid – likvideeriti anarhiste, trotskiste ja teisi vasakpoolseid kommunistide rivaale, POUM-i mahasurumine 1937 teeb siiani tuju heaks. Partido Obrero de Unificación Marxista ehk Marksistlik Ühendatud Töölispartei oli Hispaania vasakradikaalne partei, mis oli eriti võimas Kataloonias, kus neil oli isegi oma miilits.
Kriis lahvatas mai 1937 Barceloonas, kui puhkes relvastatud kokkupõrge vabariiklaste endi vahel. Vabariikliku valitsuse ja kommunistide jõud üritasid hõivata telefoniasutust, mida kontrollisid anarhistid ja POUM-i toetavad töölised. Tänavatel puhkes viis päeva kestnud lahing – sadu surnuid, tuhandeid haavatuid.
See oli tüüpiline ja täiesti arulage enamlik kodusõda kodusõjas. Pärast maisündmusi käivitas NKVD Hispaanias täiemahulise verepõrgu. POUM-i liikmeid süüdistati fašistliku spionaažiga koostöös, mis oli muidugi täielik totrus.
POUM-i juht Andreu Nin arreteeriti juunis 1937, teda piinati NKVD poolt, et välja pressida ülestunnistus ja mõrvati salaja, tõenäoliselt juulis. Teised juhid arreteeriti ja anti kohtu alla. POUM keelustati, peakorterid suleti, liikmed arreteeriti, miilits desarmeeriti ja saadeti laiali.
Huvitav fakt on seegi, et tuntud Briti kirjanik ja punabandiit George Orwell võitles POUM-i ridades ja oli Barceloonas mai sündmuste ajal kohal, kuidas ta eluga pääses, kes seda teab. Aga mitte sotsialistlikust realismist ei tahtnud ma rääkida. Juhin tähelepanu sellele, et ajalugu valmistub ennast kordama.
Hispaania on jälle punane, loll ja nõrk, loogiline on eeldada, et venelased alustavad Euroopa vallutamist taaskord nõrgast lülist – Hispaaniast, ja päästavad seal lahti järjekordse verise tapatalgu.
Koos ausate hispaanlastega lüüakse ka nüüd maha kohalikud punareied, sest nende krantsidega ei ole võimalik inimese moodi asju ajada ja seetõttu vajub nõrgestatud ja lõhestatud punaavantüür vaikselt, aga kindlalt ajaloo prügikasti.
Seni kuni vant Hispaanias iseennast ja Ursulat nõrgestab, peame meie siin paepealsel põndakul pillerkaari ja peenikest naeru – aasta 1940 on alles kaugel silmapiiri taga.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 17.04.2026