10.01.2025
Sven Sildnik
Gailit on surnud, maha maetud ja takkaotsa veel ümbergi maetud. Gailitite Rootsis elavate lastelaste soovil ja korraldamisel maeti August ja Elvy Gailiti urnid Tallinna Metsakalmistule, eesti kirjanike uuele kalmualale. Kõik kena, aga see uute kirjanike maaala kõlab kahtlaselt, mina ei laseks ennast nende nn uute kirjanike lähedalegi matta. Jälkrõvedus. Ilmselt ei tunta Rootsis meie uuema kirjanduse suundumusi ja sellest ka andestamatu viga.
Üldse tuleks Metsakalmistul ette võtta suurem ümbermatmine, ma üldse ei imestaks, kui ausate eesti kirjanike hulgas on tööstuslikus koguses igasuguseid kommuniste, rahvusreetureid, hävituspataljoni bandiite ja muid stalinistlike jälgandeid. Välja kaevata ja pronkssõduri juurde ümber matta. Neil endal on seal vähem piinlik ja uuskirjanikel on ka parem tuju, kõiki kaabakaid ei saa ju Kirjanike Maja seinale riputada.
Kui Metsakalmistult reeturkirjanikke kohe minema ei küüditata, siis olen ma sügavalt nördinud – millega see kirjanike liit meil üldse tegeleb? Ma saan aru, et esinaine on hõivatud Ukraina sõja kaotamisega ja selle kõrvalt lihtsalt ei jää aega, aga juhatus, eestseisus? Kellelgi võiks ju olla pool päeva aega ja labidas. Kommari kondid kilekotti ja Aljoša poole sammu marss! Kõik inimsusevastases kuriteos osalenud kommunistid tuleb matta selleks sobilikku kohta.
Nad pole ju gailitid ega elotuglased, nad on selgrootud ja moraalse palgeta lupardid, nartsud, inimsaast. Reeturkirjanike mälestuse saneerimine on meie kirjanduse kõige aktuaalsem probleem, sest kirjanduses ei toimu tänapäeval muud kui neomarksistlik, globaalsatanistlik agitatsioon, odavate kontserdipiletitega huiamine ja lauslollus. Asendustegevusetus.
Uuskommunistid peavad kartma surma ja ka surmajärgset õigusemõistmist. Kui lojuste raamatud on ka pärast surma käibel, siis nad peavad vastutama oma kuritegude eest täna. Inimeseks jääda ja inimese moodi kirjutada sai ka kõige rängemate stalinistlike repressioonide ajal, Gailit paguluses ja Alliksaar ja Masing kodumaal. Kes ei suutnud kirjutada, vaikis nagu Vallak või Alver.
Tuleme korraks Gailiti loomingu juurde, ta läks Rootsi pakku, ei hakanud vabatahtlikult kommunistiks, kuigi sotsialistlik kuningriik oli värdjastumiseks soodne pinnas. Vähe sellest, mina ei tea ühtegi väliseesti vanema põlve kirjanikku, kes oleks kommariks pööranud. Ei Mägi, Kangro, Under, Ristikivi ega Krusten hakanud kommunistiks, keegi ei hakanud, isegi sotsid Suits ja Ast käitusid korralikult.
Mis toimus sel ajal kodumaal, täielik loomastumine, samasugune ideoloogiline ja müüdav raipekari nagu täna. Vahe on selles, et kommunistide okupatsioonirežiim maksis hästi, kaasaegne kulka aga on vaestemaja puhvet ja eksperdid on suvalised ja pooleajulised. Ja selle eest tuleb karistada, kas või postuumselt. Surnud punareite-skribentidega on lihtne, need matame mõõdukate kaastundeavaldustega okupatsioonivägede sõdurite hulka, mida nad ka olid – stratkomm, ei midagi muud.
Päris vägisi ühestki kirjanikust kommunisti ei tehtud, ise hakkasid. Kas keegi peksis ja piinas Semperit, Smuuli või Jakobsoni? Seega tuleb ka vastutada, nii eilsetel kui tänastel marksistidel-satanistidel. Kuidas see toimub, kas võtab selle sookollide mülka kuivendamise ette Trump, Putin või mõni uus ja usin Perling? Putinit ei soovita, ta olevat just rääkinud et lääne nomenklatuursete vampiiride ball saab kohe läbi ja kannibalismile tehakse ka lõpp peale.
Putin on ju hull, näed, millist juttu ajab, vampiirid ja värgid, ent vampiirijuttu räägib ka Trumpi asepresident Vance – ta ütles selle peale, kui seniilne Biden andid kõrge auraha Sorosele, et pigem võiks anda medali vürst Draculale, kes oli tuntud vampiir. Ei armastata kuskil suurriikides enam vampiire, verejoojaid ega soroslasi, hoia siis lääne või ida poole, pääsu pole.
Ida on lähedal ja lääs tuleb ka päev päevalt lähemale, Trump nõutab endale Gröönimaad, mis on siiani olnud taanlaste okupeerida. Miks mitte anda liitlasele ja iseseisvuse ning vabaduse garandile Gröönimaa, ega meil kahju ole, meie oleme andnud harjutusväljakuid, las kannavad ka taanlased natuke natokoormist, see on selle eest, et varastasid meie ilusa lipu ära. Jumal andis ristilipu eestlastele, jõuga võeti ära.
Ma soovitan anda vabatahtlikult ära ka Gotland, siis saavad ehk ka Skandinaavia ja Baltikumi vampiirid ja kannibalid kontrolli alla. Ilmselt tuuakse inimliha neile Ukrainast, võibolla ei tooda, käivad ise järel ja praevad värskelt, me ei saagi teada, kuidas tegelikult on, sest faktikontroll pannakse kinni ja varsti võib rääkida nii, nagu oleks sõnavabadus, inimõigus ja põhiseadus.
Kui ikka Vance räägib vampiiridest, siis mina usun seda juttu. Ega päris niisama ikka nii kõrge aukandja ka sõna ei võta, on põhjus, kindlasti on. Pole ju tegu mingi euro-Kajaga, kes ei tea midagi, ei saa millestki aru ja räägib ainult kõrgsooroslastele meelepärast sõjapropagandat. Gailit sai kõigest aru, lugege romaani “Üle rahutu vee”, kommarid saavad nii, et suled sahisevad. Raju tekst, kange kraam.
Koos tuhaurnidega jõudis Metsakalmistule ka August Gailiti ajalooline mälestuskivi, mille valmistas omal ajal kujur Heino Raudsepp. Kivi kaasautor on kunstnik Eduard Ole, kelle mälestused “Suurel maanteel” on esmaklassiline lugemine, mitte mingi kliimamenstruaalne uuskirjanduslik häbematus, sõnast häbe, mitte matus.
Gailitiga on kõik selge, ta on kirjanik, tuleb lugeda, tuleb haual austust avaldada, hea sõnaga meeles pidada. Surnud punakirjanikega on ka kõik klaar, et nad ei häiriks ausate kirjanike hauarahu, tuleb nad okupatsioonivägede soldatite kõrvale matta. Mida aga teha elavate kommunistlike, homoseksuaalsete ja revolutsiooniliste kirjandusmadrustega?
Siin on nüüd projekti koht, ikka tehakse mingeid veidraid kirjandusprojekte, oli selline klaasist kast, kus kirjanikud istusid, pidi olema hea. Veel parem oleks, kui kommunistlikud kirjanikud, kes ei karda jumalat, kannaksid memento mori vesti, siis ehk hakkavad vähemalt surma kartma. See on sõduri killuvest, aga kaitseelementide asemel on vest täidetud mullaga.
Liidu esimehel on Ukraina mustmuld vestis, juhatusel Brüsseli püha pinnas, eestseisusel harjutusväljaku muld Võrumaalt või muld sundsüstimise ohvri haualt ehk Siberist, kuhu Smuul inimesi surema küüditas. Kommunist pidagu meeles, et ta on surelik ja et tappa ei ole viisakas. Ja kui juhtud sõja kaotama, on liidu maine kahjustatud kah.
Juhul kui kirjanik läheb vestita avalikku kohta, tuleb ta kinni püüda ja vangi panna. Enne kongist välja ei saa, kui on midagi loetavat kirjutanud, sisuliselt on see karistus eluaegne. Seega sooroslasele igati kohane ja paras loomemaja.
Sisepaguluses 10.01.2025