22.08.2025
Sven Sildnik
Ajakirjanduse andmetel läks olukord presidentlikus roosiaias päris piinlikuks. Toidujärjekorrad, järjekordades trügimine, rassimine ja rähklemine. Rahulolematus, kräunumine ja urin. Frontaalkokkupõrkeid õnnestus vältida ainult tänu sellele, et aeda olid kogunenud pigem intrigandid, selgapussitajad ja argpüksid. Ausaid tänavavõitlejaid ei olnud.
Meie allikate andmetel leidus läbi hammaste pressitud krõbedamaid sõnu nii mõnegi ühiskonna alustala tarvis. See selleks, allakirjutanu isiklikult ei olnud kutsutud ja puudus ka huvi degenerantide karnevali vastu. Ja kui ka oleks kutsutud, oleks tulnud haigeks jääda, tean isegi, et tuleb põlvili suruda ja seda, et rahvas on kole targaks kätte ära läinud.
Vass kutsus sigalasse esinema, sinna lähen kindlasti, normaalsete inimeste ja sigade vastu pole mul midagi. Samas olen ikkagi riigi kodanik ja Euroopa alam ning mul on õigustatud ootus hästivarustatud, mõistlikult korraldatud ja tsiviliseeritud kroonuaianduse suhtes. Kord olgu majas. Kiluleiba antagu kõigile ja palju.
Ühelt poolt on muidugi lõbus kritiseerida, samas positiivset programmi välja pakkuda polegi nii lihtne. Raha, nagu me hästi teame, lihtsalt ei ole. Toiduahel on aga kolm korda pikem kui Balti kett. Kõigile ei jätku ei häid ametikohti, taristut erastamiseks ega isegi plekist neljanda järgu Valgetähe risti.
Eelnenust johtuvalt kogunevad pinged, maad võtab stress, mis kujuneb ajapikku psühhoosiks, välistada ei saa ka amokijooksu maratoni. Enamus riikliku tähtsusega isikuid näivad olevat paranoilised, näevad kõikjal putiniste ja riigikukutajaid. See on luul. Meditsiiniline lahendus on aga välistatud, sest poolhaigekassal puuduvad vahendid. Räägitakse koguni abivajajate külmutamisest.
Lahendus oleks see, kui roosiaia nõrganärvilisele, asteenilisele ja psühhopaatilisele seltskonnale panna rahustis immutatud uhke hullusärk selga. Igast otsast disainitud ja väga moodne. Võivad olla need samad kodinad, aga kõvemast riidest ja pikkade käistega. Väga lihtne oleks Michali assistendil kirjutada vastav määrus.
Samas kui puuduvad vahendid ning kompetents piisava koguse võileibade ja serveerimistarvikute jaoks, siis jäävad ka kulukamad ja keerukamad projektid riigiaparaadi ajumahu taha kinni. Kuid ka see nii raske ja esialgu väljapääsmatuna näiv olukord tuleb ära klaarida. Mõtle, kui kuuldused nurjumisest jõuavad välismaale, koguni Kaja Kallase endani?
Pakun kahte odavat ja ka viieaastasele lapsele arusaadavat lahendust. Esiteks Savisaare-nimelised võileivatalongid või -kupongid. Tüki rohelist paberit ikka leiab, kui ei leia, saab transvestiitide häälekandja vahendusel korraldada kiluleivatunneli ja koguda mõne miljoni. Rohelisel paberil on kirjas, mida saab, kui palju saab, kellele antakse, kust saab kätte ja millal on vaja järgi minna.
Marketis on valmistoiduletis taolised lipikud, kus on kirjas kliendi järjekorranumber, numbri järgi antaks, trügimisel puudub mõte. Tõsi, poes võta palju kanda jõuad, ise maksad. Kiluleiva eest maksab aga see, kes ei jõua isegi haigekassale võimaldada muud kui pidusid ja luksuslikke kabinette, seega tuleb kehtestada limiidid. Sõja aeg, toidukaardid on igati normaalsed ja lausa oodatud.
Rohelisi lipikuid võib nimetada võidutalongideks või peavõidu kupongideks. Teiseks tuleb lahendada psühholoogiline probleem. Kui kuskil on hunnik õgimist laual, siis väljub toiduahel kontrolli alt ning algab igapäevane ning halastamatu olelusvõitlus maksumaksja vahendite endale krabamiseks.
Iina Aasamaa käitumisõpiku ettekirjutused unustatakse, numbrid ja kupongid visatakse konkurendile näkku, parasiidiinstinkt murrab läbi ja juhtub see, millest kirjutavad lehed. Hea kui kõik piirdus tegelikult ka ainult trügimise ja tänavatüdruku retoorikaga. Hundile ei tohi lammast näidata. Pangaröövel ei tohi teada, palju hoiukassas pappi on.
Teine ettepanek seisneb selles, et kiluleibu ei panda lauale, kullerid toovad need otse keiteringi köögist ja annavad igaühele jaopärast ja õigel ajal kokkulepitud puu juures tema osa kätte. Kaks viilakat leiba näkku, pool koogikest ja pint vahuvirret, võta või jäta. Trügimine ei anna tulemust, tahad rohkem, smuugelda mõned kotletid turvaväravast läbi.
Võibolla ma ajan midagi segamini, aga meelde on jäänud, et mingil sarnasel presidentlikul üritusel anti võimalus oma raha eest peenemaid jooke osta. Mitte mingit trügimist ei olnud. Stoki hulludel päevadel käib möll, sest asjad on odavad. Pane korralik hind ja olukord on hetkega kontrolli all.
Kolmas ettepanek on see, et külaliste nimekirja ei pane kokku mingi kontorikommunist, nimekiri kujuneb oksjonil enampakkujate vahelise lahingu tulemusel. Ei mingit trügimist, kui tahad peole, siis lunasta pilet turuhinnaga. Alghind 10 senti nagu osta.ee oksjonikeskkonnas. Pole karta, et aed jääb tühjaks, vajadusel olen nõus kõik piletid alghinnaga ise ära ostma ja prükkaritele ning sõjapõgenikele jagama.
Ühiskonna kõige nõrgem osa tuleb kaasata, väestada ja luua neile inimväärne, euroopalik ning väärikas peokeskkond. Prügi sorteerimine ja deserteerimine on kliimale hea. Televaataja näeks lõpuks ometi uusi nägusid ja pärisinimesi, palaganist võib kujuneda uus menukas tõsielusari ja reklaami müük toob Kadriorule tublisti leivaraha sisse.
Minu poolest võivad ka vanas vaimus edasi lasta. Või koonerdamise ja vägivallatsemisega täielikku absurdi minna. Miks mitte pakkuda kõrgetele külalistele ainult üks kiluleib, mille kättesaamiseks korraldatakse puumõõkadega rüütliturniir, kus võileiva pälvib kõige tugevam ja osavam. Ainsama kiluleiva ulatab turniiri vaprale võitjale ja rahvuskangelasele presidendiproua oma käega või noa otsast, oleneb.
Võitja teeb kõigile välja ja asi ongi tehtud. Aga nagu näeme, puudub pooletoobiste valitsusel isegi võileivavõimekus. Miks nad presidenti niimoodi alandavad, on ilmselge, kirikute kottimise seadus ei läinud läbi. Oleks ma president, ei laseks ma sellise närutamise peale enam ühtegi seadust rahva ette ja keeraksin vastukäkiks erakorralised valimised kokku.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.08.2025