Meenutame, kuidas meie esivanemad tegid pisuhända ehk kratti, tuli kolmel neljapäeva keskööl käia risteel, millise tänapäeval leiab üles valgusfoori järgi, kaasa oli vaja võtta kassi ja koera karvu, lambavilla ja -nahka, kolmandal keskööl tuli pisuhänd valmis teha, vasaku käe nimetissõrmest kolm tilka verd ja õiged sõnad peale lugeda ning varavedaja oligi töövalmis.
Puugi, krati, pisuhänna ehk varavedaja töö oli kanda kokku võõrast vara, naabrite vilja, liha, võid, üldse kõike head paremat, mida aidast ja sahvrist näppu juhtus. Tuulemöldrite surmatuulikud on väga mitmes mõttes pisuhänna kaasaegsed kolleegid ja konkurendid, varastamine on mõlema eriala ja ainus mõte.
Nagu selgub seoses 2,6 miljardilise mereveskite toetuse katastroofiga, ei olnud mingit veenvat tasuvusplaani, olid muinasjutud, lihtsalt taheti miljardeid endale võtta ja aeti süüdimatult suust sooja õhku välja, valetati otse näkku odavast ja puhtast elektrist – sellel jutul ei olnud majandusteaduslikku alust, numbreid võeti laest, lehes kirjutatakse koguni andmete võltsimisest. Kui nii, siis on see puhas petuskeem.
Pisuhänd tassis kokku külarahva vilja ja seapekki, surmatuulikutega aga petetakse maksumaksjalt välja üüratu riigiabi, tont teab, mis tagatud kasumid, tasuta infrastruktuur jne. Lisaks sellele teeb puuk-tuulik meie kõigi taskud elektriarvetega puhtaks. Tuulikutega varastamine on fakt, arvutused ei veena kedagi, näkku karjuvad vankumatu korruptsioonitahe ja kindel usk valijate lihtsameelsusesse.
Aga sina hea valija, ära ole enam lihtsameelne, ära lase ennast nii alatult pügada, ära vali enam kunagi tuulikukorruptante, ei ahvist arenenud oravaid, sooneutraalseid sotse ega agoonias korisevat E200. Tuugani ja krati sarnasustest veel, pisuhända tehti ööpimeduse varjus, nii on ka tuulikumajandus läbipaistamatu, tasuvusuuringuid ei näidata, arvamusuuringud salastatakse või ei tehta neid üldse, paljusid põliseestlasi ei teavitata projektidest, valetatakse ja vassitakse.
Pisuhänna tegemiseks oli vaja oma hing Vanatühjale müüa, selleks need kolm verepiiska vasaku käe nimetissõrmest. Tänapäeval tuleb müüa hing väliskapitalile ja globalistlikule kliimapettuse ususektile. See on seesama asi, tehing kurjusega, hing oli vanasti sama tähtis kui raha meie päevil. Nii vanatühi kui globalistid on inimkonna vaenlased, valetajad, tapjad ja perverdid.
Pisuhänna tegemiseks oli peale karvatuuside ja varguse projektijuhi DNA (veretilkade kujul) vaja ka nõiasõnu. Meie varastel on nõiasõnadeks valetava vasakmeedia nõme propaganda ja äraostetud eksperdid või teadlased, tänased nõiameistrid, kelle jutt on segane, sisutu ja uinutav. Nende nõidade hüpnootilise manamisega üritatakse sind lolliks ja vaeseks teha, sageli edukalt. Tuugan on tõhus ja ohutu, valetavad nad.
Aga mis mind pea sama palju häirib kui nõme valetamine ja süle ja seljaga varastamine, on võõras sõna tuugen, see kõlab nagu slängisõna “tuuga” (tähendusel “läbi, otsas, nurjunud, kööga”), aga viisakas inimene niimoodi alati ei räägi. Tuugen on kõlalt sarnane veelgi koledama linnu tuukaniga ja see tekitab omajagu segadust. Pakun omalt poolt molekuliveski asemel maavillasema ja suupärasema kõlaga sõna “miihal”. Uudissõna “miihal” rahuldab ka kõige nõudlikuma keelegurmaani vajadused.
Lausenäited, kuidas muhedat uudissõna kasutada: need jätised ehitavad mulle heki taha 300 meetrise miihali, jälkrõvedus. Aga näed, meie miihal kukkus mullu pikali ja nüüd saab jälle magada, ei tea, mis tal hakkas. Kui meie valda ka miihalid tulevad, siis pane või pael kaela. Mis miihalid sa mulle talverehvide asemel alla panid, sooda oled va? Hinnad on miihal ja ilm on miihal, ei tea, mis saab.
Lisaks pimeduse varjus alatuste sepitsemisele, hinge Vanatühjale müümisele ja ettekavandatud vargusele olid pisuhännad ka tuulega sina peal. Toon näite mulgi folkloorist: Karksi kihelkonnas Tindi talus juhtunud järgmine lugu: pärast külvi ilmunud tuulispask ja toonud naabertalu maalt külitud terad ära ja puistanud Tindi talu õuele. Pisuhänd moonutanud end tuulispasaks.
Ega tuulispask ole ka paha sõna, vaata et sama hea kui miihal. Kohe vaatame, kuidas töötab: ma saan väga hästi aru inimestest, kes hiiglaslikku tuulispaska oma kodu lähedusse ei taha. Lihtsalt ei taha ja kõik. Sest neile ei meeldi. Tiivikutevaba tuulispask võib toota majatäie tasuta elektrit.
Rahvusvahelise tuulemöldrite ametiühingu vöörmünder Mihkel Visnapuu leiab, et tuulispasa nimetamine elektrituulikuks ei ole üldse tore. OÜ Kõhutuul soovib pulgatsehhi taha rajada tuulispasa ja esitas taotluse algatada detailplaneering, keskkonnamõjude hindamine. Kohalikud on tuulispasa põllule püstitamise vastu ja Padavere linnavolikogu koondus koos osavallakoguga elanike selja taha.
Miihal on tekstinäidete järgi mugavam ja sündsam, samas tuulispask on emotsionaalselt laetum ja ausam, seega soovitan parima tulemuse nimel kombineerida nii uudisõna miihal kui unarsõna tuulispask, näiteks: näe, Yoko ajab jälle oma miihalimöla, aga meie küla rahvas on üksmeelselt tuulispasa vastu.
Igal juhul tuleb kasutada oma emakeelt, mitte alluda kommunistide keelevandalismile ja -terrorile, pole meil vaja mingeid tuugeneid, ei metsa ega vaimuruumi reostama. Elagu vaba ja ilus eesti keel! Tuulispask jääb tuulispasaks, isegi kui kommunist paneb talle nimeks eriti puhas ja kaasav säästutuuga või mis iganes. Valetavad.
Ja see pole sul mitte tuulepark, vaid tuulispeldik.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 21.02.202