21.08.2025
Sven Sildnik
Eestis on alati olnud haiglast ja ebatervet utopismi, mis ei vii mitte kuskile ja jääb tühjaks õhu võrgutamiseks ning tööinimese närvi närimiseks. Ilmselt meenub kooliprogrammist Gustav Suitsu omaaegne üleskutse: “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks”. Paraku oleme tänaseks olukorras, kus õigest eestlast annab tikutulega otsida ja eurooplaseks tahavad saada ainult pealõikuriga varustatud afromusulmannid.
Palju nalja sai omal ajal ka Jakob Hurtiga, kes ei väsinud korrutamast: “Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” Sellel jutul oli jumet, rahvaarv kahekordistus Hurti eluajal ja ka kultuuri ilmingud olid selgelt tuvastatavad. Vaimu kohta teaduslikke andmeid napib. Tänaseks on sündimus nullilähedane ja palju suuremat laserit kultuuriheerosed vaevalt endale tagumikku mahutavad. Hoia selle eest.
Nurjunud utopistlike ideede hulka tuleb lugeda ka Eesti Nokia otsimine. Siiani on leitud friigiabielu, meremiihalid ja mõnda aega kadunud olnud Lehtme, endine aasta eurooplane. Aga sellega ei ole tühja tuule tallamine kaugeltki lõppenud. Transvestiitide häälekandja veergudel astuvad üles vandeadvokaat ja kunstikuraator, kellel näib olevat palju vaba aega, ent on probleeme on suurepäraste ideedega.
Kes püüab kõigest väest, võib ilma jääda käest, nagu ütleb poeet Vihalemm Ystadist. Vandeadvokaat ja kunstikuraator, nimesid kahjuks ei suuda meenutada, on kokku leppinud selles, et Eestist peab saama kõige õnnelikum riik maailmas. Kas peetakse silmas riikliku homoparadiisi või midagi muud, ei selgu. Oli midagi poolpehmete väärtuste kohta.
Õnneliku riigi kontekstis meenub kõigepealt Buthan ja siis muinasjutt pankurist, kes käskis endale tuua õnneliku inimese särgi. Õnnelik inimene kuulutati silmapilkselt tagaotsitavaks, aga tema tabamisele kulus nii palju aega, et kui ta lõpuks kätte saadi, oli ta oma ainsa särgi nälja kustutamiseks pintslisse pistnud.
Vabandage, aga minu meelest on õnne otsimine natuke napakas ja kokkuvõttes täiesti nõme. Meil on igihaljaid õnne allikaid *auguni. Seoses uue impeeriumiga liitumisega pandi meile maha õnne toov asfalt, kujutate te ette – asfalt, ja tehti tasuta süsti. Muidu oleks kõik maha surnud, eriti eidekesed. Inimesel on hing sees ja asfalt maas, aga ta ei ole ikka veel õnnelik.
Nagu oleks euroliidust ja NATOst veel vähe, kuraator ei ole kunagi eluga rahul. Kas ei ole meile kõige kõrgemal tasemel kinnitatud, et me ei ole mitte kunagi nii hästi elanud kui praegu. On. Vaat sulle sähh. Mõnele ei ole ka majandustõusu atakkidest ja Ukraina sõja võidust küllalt, temale on vaja eriomast ja kordumatut õnne. Nurjatu selline.
Mina näen siin mässumeelt, halvasti varjatud putinismi ning riigivõimu ettekavatsetud õõnestamist. Õõnestamine on ilmselge, grupiviisiline ja professionaalselt kureeritud õnne otsimine vihjab õnne puudumisele, aga kelle haldusalas on õnn? Pilgud pöörduvad üksmeelselt Michali poole. Peaministeeriumis ringi nuhkimine ei ole hea, seal on küll õnn, aga see pole mõeldud suvalistele, õnn on ustavatele ja teenete eest. Antakse kätte koos Valgetähe teise järgu auristiga.
Õnne ei ole vaja otsida, sest me teame kus peaministeerium on. Õnne kraanid keeratakse lahti neile, kes on õiged: hädaldavad homode MTÜd, Häädemeeste raudtee, testihanke eesrindlased, kliimafilosoofia veteranid, teenelised lennunduse korüfeed, propagandamaod, tuulemöldrite koorekiht ja palgasõdurite ning pommitöösturite avangard. Inimkonna parem osa tehakse kasvõi vägisi õnnelikuks.
Nii on. Nemad on maailma päästjad ja globaalse õnne sepistamise eesrindlased ning töökangelased. Õnn on nende pärisosaks ja selle õnne kvantum on mõõdetav miljardites. Lugupeetud vargad ja röövlid, parandage meelt ja hakake kodumaist lennundust arendama või liipreid panema. Iga liiper on sulaõnn ja vangi nende eest ka ei panda.
Miks räägivad inimesed õnnest? Kas nad tõesti tahavad vireleda nii nagu Bhutanis või Rootsi Kalifaadis? Kas nemad siis ei taha mõistlikke makse, odavat elektrit ja repressioonivaba demokraatiat? Bhutani tüüpi õnne saavutamine ei ole keeruline, anneta oma maine vara vaestele, keera vesi ja elekter kinni, näri muru ja loe varbaid.
Pehmete väärtuste jaoks ei ole vaja raha, soojust, pommitehast ega valgust. Istud kuskil pimedas koopas nagu õnnis Sõõrumaa ja kirgastud. Ja kui pimedas istumine ei vii vaimsele valgustumisele, siis annab positiivse tulemuse tantralingam. Pole üldse välistatud, et elektrivaba Eesti Lingamivabariik on õnnele lähemal kui seesinane nurjunud riiklik moodustis täna.
Mul ei ole midagi selle vastu, kui mõnes täiesti mõttetus kunstiinstitutsioonis korraldada õnne ja lingami eksperiment, hipikomuunide kokkukukkumine on juba ununenud, on vaja mälu värskendada. Käesolevaga teen ettepaneku suunata riigi kultuurirahad ja vastav ministeerium õnne saavutamise teele. Mingit kultuuri niikuinii ei ole, ainult kulu, las proovivad vahelduseks lingamiga õnne.
Tulemus ei ole muidugi 100% kindel, aga alati võib paartuhat siga ära veristada ja siis peaks küll süda rahul olema. Järgmisena kanad ja mullikad, siis vana hiina kombe kohaselt varblased. Lased sigudikule säraka odavat tuuleenergiat lõugade vahele, suts ja valmis – kas see ei ole siis õnn. Kõigi mõõdikute järgi on see ülim õnn.
Mõned on kohe hipiks sündinud ja neid tööle panna ehk kooli sundida ei ole produktiivne ning nendega vaielda ei ole samuti mitte mingit mõtet. Teaduse järgi on selliseid igas ühiskonnas 20%, kasutuid sööjaid sea pähe maha lüüa ei ole ilus, sellest on isegi Maailma Majandusfoorum aru saanud.
WEF on muidugi veendunud, et kasutuid sööjaid on 100%, nii palju hipisid ja õnneotsijaid kindlasti ei ole, aga probleemi olemust on see äraneetud satanistide kontor küllaltki adekvaatselt kirjeldanud. Lihtsameelne homokolhoosnik Harari pakub hipiprobleemi lahenduseks narkootikume ja arvutimänge.
Kommunistide lahendused ei tööta kunagi. Fentanüüli puudust Eesti Vabariigis ei ole ja ka mänge taotakse mehemoodi, õnn ja lõplik lahendus on aga ikkagi mägede taga. Kolhoosniku juttu ei saa kunagi tõsiselt võtta. Ausalt öeldes on ka advokaadil kõnel konksud sees. Kuraatorite klass võiks aga üldse vait olla, see oleks juba pool võitu ja veerand õnne.
Ikka ja jälle tuleb klounide ja utopistide sonimist lugedes imestada, mis neil viga on? Õnn tuleb iseenesest, kui õnne hävitajad, see tähendab pooletoobiste valitsus asendada terve konservatiivse mõistusega. Enne tuleb EKRE valitsus ja alles siis õnn, mingit muud lahendust ei ole ega saagi olla.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 21.08.2025