Konstantin Pätsil oli õigus. Eesti rahvas on haige. See haigus ei alanud koroonaga ega lõpe Ukraina sõjaga. See on sügav, hinge ja keha murdev haigus, mis levib juba mitu põlvkonda. Lapsi sünnib vähe. Neist veel vähem on kõlblikud kaitseväe riviteenistuseks. Nüüd selgub, et pooled tüdrukud ja kolmandik poistest ei ole enam isegi koolikõlblikud.
Nende konti ei kanna. Hädisus kasvab hüppeliselt. Nad ei suuda istuda, kuulata, õppida ega elada ilma ekraanita. Nad on ärevad, depressiivsed, ülekaalulised ja üksildased. See ei ole lihtsalt statistika. See on ühe väikese õnnetu rahva matusekõne.
ERR-i artikkel, milles koolipsühholoog Kristi Feldman ja TAI teadlased räägivad koolitõrkest, mis on hüppeliselt kasvanud juba esimeses klassis, ei üllata kedagi, kes on lahtiste silmadega ringi vaadanud. Lapsed ei taha kooli minna, sest kool on neile võõras maailm. Päris maailm. Seal ei saa pidevalt kerida, laikida ega põgeneda. Nutiseadmed on neile emaks ja isaks.
Vanemad on ise samas seisus – telefon käes, tühi pilk silmis, laps kõrval kiunub tähelepanu järele, kuid keegi ei kuule neid. Istuv eluviis, nõrgad lihased, vale rüht, II tüüpi diabeet teismelistel – see kõik on juba kohal. Tervena elatud aastad kahanevad. Nõiaring on täielik.
Aga see on vaid pool lugu. Teine pool on see pidev vaimne pommitamine, millega liberaalne ühiskond meie lapsi ründab. Igapäevane hirmutamine sõjaga, kliimakatastroofiga, maailmalõpuga.
Ja kõige perverssem – soohämarus, mis ütleb väikesele tüdrukule, et ta võib olla poiss, ja poisile, et temast võib saada Conchita Wurst. See ei ole vabadus. See on vaimne väärkohtlemine. See tekitab segadust, ärevust ja enesetapumõtteid. Kes selle eest vastutab?
Kas need samad feministeeriumid ja sooideoloogia jutlustajad, kes koolides ja lasteaedades oma kiiksuga agendat suruvad, peaksid nüüd kohtu ette astuma? Kas nad kannavad sandistatud laste ravikulud? Muidugi mitte. Nad vaid levitavad veelgi rohkem “tolerantsust” ja “kaasamist”, mõistagi maksumaksja miljonite eest.
Kodus valitseb samal ajal ebatervislik õhkkond. Liberaalne perversne vaimne õhustik koos majandusraskustega loob peredes pingeid, tülisid ja lootusetust. Vanemad on väsinud, vaesed või lihtsalt vaimselt ära kulunud. Nad on tühjaks pigistatud.
Nad ei jaksa enam lapsi kasvatada – nad annavad nad üle ekraanile. Laps saabub maailma uudishimuliku ja elurõõmsana, kuid peagi muutub ta närviliseks, apaatseks ja vihaseks. Kannatajaks on alati lapsed. Mitte eliit, kes oma lastele erakoolid ehitab. Kannatajaks on eesti laps, kellelt röövitakse lapsepõlv, tervis ja tulevik.
Seda kõike vaadates tekib pikk nimekiri sellest, mida tuleks teha. Piirata nutiseadmete kasutust rangelt koolieas. Taastada vanemlik autoriteet ja vastutus. Tuua koolidesse rohkem kehalist kasvatust, õuesõpet ja eesti loodust. Keelustada sooideoloogia lasteasutustes.
Toetada mitmelapselisi peresid niivõrd, et ema saaks kodus olla. Luua tugev rahvuslik haridus, mis kasvatab eestlasi, mehi, naisi, vastupidavust ja tervet mõistust, mitte ohvreid. Tõsta spordiklubi tasud taskukohaseks. Lühendada järjekordi psühholoogide juurde. Panna pereväärtused riigi poliitika keskmesse. Kõrvaldada globalistlik mõju haridus- ja kultuuriministeeriumist.
Aga kes seda teeb? Need pooletoobised, kes praegu võimul istuvad. Need, kes nimetavad end edumeelseteks, kuid on tegelikult surmakultuse jüngrid. Kui nad midagi muudavad, siis ainult kärbete näol. Veel vähem raha tervishoidu, veel vähem toetust peredele, veel vähem reaalteadusi koolis. Nad ei suuda ega taha probleemi juurteni jõuda, sest selleks juur on nemad ise. Nende väärtused, nende globalistlikud sponsorid, nende vihkamine kõige loomuliku, hea ja ilusa vastu.
Laste sandistamine on saanud parimaks valimiskampaaniaks soroslastele, epsteinlastele ja teistele liberaalsete hälvikute võrgustikele. Mida nõrgem, segasem ja abitum on uus põlvkond, seda lihtsam on neil valitseda. Seda lihtsam on müüa neile “progressi”, “rohelist üleminekut” ja “uue inimese” ideed. Aga see uus inimene ei suuda enam Eesti riiki kaitsta. Ta ei suuda peret luua. Ta ei suuda isegi ennast elus hoida. Sandikene ei ole võimeline tegema tööd ega maksma makse.
Meil ei ole tulevikku. Vähemalt mitte sellisena, nagu me oleme seda seni ette kujutanud. On vaid kiire allakäik vaikses agoonias, kus koolitõrke statistika kasvab, haiged lapsed jäävad veel haigemaks ning rahvas hääbub ilma ühegi püssipauguta. Veelgi piinlikumat alistumist on raske ette kujutada – eestlased surid välja, sest olid liiga nõrgad, lollid ja haiged.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 17.07.2026